Suvi

Jaanipäev (24. juuni), Ristija Johannese sünnipäev, oli suve vastuvõtu ja pööripäevapüha, nii peo- kui töötähtpäev. Korrastati elamu ja õu, tuppa toodi jaanikaski, tehti õlut, valmistati saunavihtu, käidi saunas. Kõige olulisem oli tuletegemine. Tule puhastava toime abil püüti vabaneda halvast ja mittesoovitavast, eeskätt kurjadest üleloomulikest jõududest. Tule juures kiiguti, mängiti jõu- ja osavusmänge, lauldi, tantsiti, käidi sõnajalaõit otsimas, lillepärja pähepanijad lootsid unes näha tulevast. Jaanikastele omistati tervistavat toimet, selles püherdati, seda korjati pudelisse ning hoiti ravimiseks. Jaanipäev tähistas heinateo algust, seda seostati karjandusega ja taotleti head piimaandi: valmistati piimatoite, nõiuti piimaõnne. Lõuna-Eestis ehiti kari lillevanikutega, karjasele anti jaanisõira. Mulgimaal aeti jaanitule äärde ka kari, tule ääres söödi ohvritoitu, et karjaõnn püsiks. Jaanipäevaks pidid kevadised põllutööd valmis saama, kapsad pidid istutatud olema, muidu nad ei kasvatanud päid. Põllud vaadati üle, võõral põllul vilja korjamisest ja sõlmimisest arvati tulevat saagilisa.

Ülejäänud tähtpäevad jaani- ja mihklipäeva (29. september) vahel võib panna ühte rühma. Need on heinamaarja- (2. juuli), seitsmevenna- (10. juuli), mareta- (13. juuli), jaagupi- (25. juuli), lauritsa- (10. august), rukkimaarja- (15. august) ja pärtlipäev (24. august). Neid päevi ühendab asjalikkus ning nad olid tihedalt seotud põllundusega. Peaaegu kõik nad olid enam-vähem selged töötärminid. Loetletud päevad olid tähtsad kas ilmaennustamisel või mingi kindla põllukultuuri jaoks. Jaagupipäev märgib üldiselt heinaaja lõppu ja lõikuse algust. Kõik need päevad on kunagi olnud töökeeldudega pühad. Kõige enam on säilinud lauritsapäeva tabud, mis tulenevad Lauritsast kui tulejumalusest.