Sirvilauad

Sirvilauad, puukalendrid ehk ruunikalendrid kajastavad rahvapärast ajaarvamist. Vanim teade eestlaste sirvilaudade kohta pärineb 17. sajandi teisest poolest Th. Hjärne kroonikast ja kõlab nõnda:

"Ka olen ma Läänemaal eestlaste juures [puu]keppe näinud, millele nad on lõiganud [kogu] aasta päevad koos liikumatute pühadega; selle kombe on nad kahtlemata õppinud lähedalasuvatel saartel elavate rootslaste käest, kellel säärane tava on üldine."

Ruunikalendrite päriskodu on Skandinaavia. Meie rahvapärases ajaarvamises ei tohi sirvilaudu üle tähtsustada, sest arvatavasti on nad puudutanud ainult üht osa eestlasi.

Kuju järgi jagunevad ruunikalendrid kahte suurde rühma:

* ühele lauale või kepile lõigatud kalendrid. Märgid võivad asuda puukepi erinevatel tahkudel sirgete ridadena, keerelda ümber kepi spiraalina või ringikujuliselt;
* mitmest kokkuköidetud puulauakesest kalendrid.

Sirvilaudade põhirida moodustub seitsmest korduvast märgist, mis on ruunitähestiku seitse esimest tähte. Lihtsamatel kalendritel on nädalapäevad sisse lõigatud ühesuguste joonekestega ja pühapäev ristikesega. Lugemise suuna üle tuleb otsustada liikumatutele pühadele lisatud erimärkide paiknemise järgi - need asuvad põhirea kohal. Tavaliselt loetakse ruunikalendrit vasakult paremale.

Tähtpäevad võivad olla esile toodud mitte märgi, vaid sõnaga - või ka mõlemaga korraga, näiteks juuresolevatel sirvilaudadel tõnisepäeva puhul. Tähtpäevade märkimine erineb kalendritel kas äramärkimist väärivate päevade valiku või ka tähistamisviisi poolest. Märke on väga erinevaid - lihtsatest kriipsukestest keeruliste pildikesteni. Tavaliselt on tähtpäeva märgiks mingi eseme stiliseeritud kujutis, näiteks Katariina ratas kadripäeva juures, tärkav viljapea eerikupäeval, 18. mail, ülespoole sirutuvate okstega puu künnipäeval, 14. aprillil ja longuvajunud okstega puu kolletamispäeval, 14. oktoobril.