Pulmad

Eesti rahvakunstis on märkimisväärne koht vastavalt omaaegsetele tavadele pulmadeks valmistatud esemetel. Kestsid ju pulmad veel möödunud sajandil mitu päeva ning olid seotud sajandite jooksul välja kujunenud tavadega. Nende kommete kohaselt tuli pruudil oma uutele sugulastele jagada mitmesuguseid kingitusi, veimi, mis pidid olema võimalikult nägusad. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Eriti hoogu läks veimede valmistamine enne pulmi, kosjade ja pulmade vahelisel perioodil. Traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas.

Keskmisteks pulmadeks pidi pruudil olema varutud kindaid üle 50 paari, vöid ning paelu üle 100, lisaks sukki ning muid riideesemeid. Muidugi ei tohtinud pruudi kaasavarast puududa ilus kirjaline vaip-sõidutekk, millele 19. sajandil lisandus ka vooditekk.

Tavaliselt peeti pulmi mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal. Põhilised talutööd oli selleks ajaks tehtud ja ka talu oli sel ajavahemikul kõige jõukamal järjel. Kindlasti peeti silmas, et pulmad toimuks noore kuu ajal, sest usuti, et see edendab sigivust, toob õnne ja tervist ning hoiab naist kaua noorena.

Pulmarõivastuses, eriti pruudi ülikonnas püsisid kaua mitmed vanemad rõivavormid. Muhu saarel näiteks rõivastus noorik pulma ajal kolm korda ümber, järkjärgult vanemast ülikonnast uuemasse, kuni ta lõpuks oma ajale vastava komplekti sai. Kuni traditsioonilise abielunaise peakatte saamiseni kandis pruut tavalist neiupärga. Hiiumaal, Saaremaal ja Mandri-Eesti loodeosas olid ka erilised pruudipärjad. Keskseks sündmuseks pulmas oli pruudile abielunaise peakatte pähepanemise tseremoonia - linutamine-tanutamine. Mandri-Eestis kus tüdrukud põlle ei kandnud, pandi noorikule kombekohaselt ka põll ette. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda ".

Ehetest kandsid eesti naised helmeid iga päev. Helmed pandi kaela tütarlapsele juba siis, kui tal tuli esimene hammas. Igapäevaseks ehteks, ühtlasi särgikaeluse kinnituseks olid ka väikesed vitssõled või lihtsad preesid. Piduliku ülikonnaga kinnitati aga rinda suured preesid ja sõled ning riputati kaela helmekeed ja hõbeketid kaelarahadega. Eriti rõhku pandi pulma ajal pruudi eheterohkusele, sest pidid ju ehted teda kõige ümbritseva kurja eest kaitsma. Põhja-Eestis oli kohati kombeks,et jõukam peigmees kinkis pruudile terve kaelakonna, s.o. sõlest ja keedest koosneva ehtekomplekti. Vaesematele pruutidele laenati ehteid.

Pulma- või kihlakingiks valmistati pruudile koonlalaudu, pesukurikaid, vöömõõku. Vanimaks puuesemete kaunistusviisiks olid noaga lõigatud kirjad. Peitliga lõigati küüskirju ja tsälgukesi. Esimesed andmed kirjaraudadega ilustuste põletamise kohta Eestis pärinevad 18. sajandist. See tehnika levis peamiselt mandril. Põletusornament kujundati kapsaraua, kassikäpa, täpi, ringi jt. motiividest.

Kindad

Vanemad kindad olid luust või puust nõela abil nõelumistehnikas valmistatud niinimetatud nõelkindad. Varrastel kudumine oli Eestis tuntud 17. saj. alates. Valgete ja lambapruunide, potisiniste või metsataimedega,19. sajandi II poolel ka erksatoonilise aniliinvärvidega värvitud lõngadega kooti kinnastesse mitmesuguseid kirju (kärbsekiri, karukäpakiri, oaõiekiri, lumeräitsakakiri, ohvrikirstukiri, lauajalakiri, kuldsõlekiri, peiukiri).
Nõelkindad leidsid Eestis 19.sajandil kasutamist veel vaid pulmakombestikus. Need asetati veimevaka peale kahjustavate välismõjude eemaldamiseks. Kinnastele on üldiselt omisdatud kaitsevõimet. Neid kanti vahel suvelgi. Isegi vöö vahele pistetult arvati neid kurja eemale tõrjuvat. Pruuti peiukoju sõidutades riputati looga külge kindapaar. Kindapaar oli ettenähtud nii meeste kui naise veimekimpu.

Vööd

Kaitsevõimet omistati ka vöödele. Kõvasti ümber keha mähitud vöö pidi andma tuge ja hoidma eemale haigusi. Tütarlastele mähiti vöö ümber juba varajases nooruses, et nad kasvaksid ilusad ja peenepihalised. Muinasajast peale tuntud lauakeste e. kõladega kootud nn. kõlavööd olid 19. lõpuni kasutusel Muhu saarel. Üldiselt kandsid eesti naised niite või tihva abil valmistatud kirivöid. Nendel oli valgele linasele põhjale korjatud värviline villane kiri. Saaremaal kooti tumedapõhjalisi kirivöid. Samuti nagu kindakirju oli ka vöökirju rohkesti. Meeste vöid valmistati enamasti villastest lõngadest võrktehnikas.

Paelad

Säärepaelu valmistati villastest lõngadest põhiliselt kalasabaliselt palmitsedes. Neid kandsid nii naised kui mehed.