Jõulud

Jõulude nimetus pärineb muinasskandinaavia keelest. Jõuludel ei ole mingit algset seost ristiusuga ning ta on vanem kui ristiusk Läänemere kallastel.

Jõuluaeg saabus toomapäevaga (21. detsembril). Algas jõulutoitude valmistamine, pandi käima õlu, tehti pühade-eelne suurpuhastus. Jõululaupäevaks pidid olema lõpetatud välised tööd, lakke riputati kroonid, tuppa toodi jõuluõled ja lõikusaja esimene või viimane viljavihk. Õlgedel mängiti jõulumänge. Selle järgi, kui palju õlgi lakkeviskamisel partele üles jäi, ennustati järgmise aasta viljasaaki. Jõuluööl söödi mitu korda, et toitu jätkuks, ööseks jäeti koju tulnud hingedele toit lauale. Aknad kaeti vaimude eest, laudas anti loomadele leiba.

Jõulukuuse komme tuli taluperedesse mõisate ja koolide vahendusel Saksamaalt ning kodunes 20. sajandiks. Ehitud kuuske hoitakse toas tavaliselt jõululaupäevast kolmekuningapäevani. Külaskäimine algas esimesel jõulupühal. Sellest ajast kuni kolmekuningapäevani (6. jaanuar) käisid perest perre ka näärisokud. Seljas pahupidi kasukad, soovisid nad majarahvale õnne ja edu ning said selle eest mitmesuguseid ande. Tänapäeval käib jõuluajal ka jõuluvana, kes ise kingitusi toob. See üldlevinud komme sai Eestis tuntuks käesoleva sajandi esimese veerandi lõpuks.

Näärid kujunesid eraldi pühaks seoses aasta alguse määramisega 1. jaanuarile 1691. aastal. Nimetus ise pärineb alamsaksa keelest (ni jar - uus aasta) ja on varem kasutusel olnud ainsuse vormis tähistamaks uue aasta esimest päeva. Et näärid paiknevad jõulupühade järel ja jõuluaja keskel, on neid nimetatud ka teisteks jõuludeks. Vana-aasta kombestik kattus suurel määral jõuluõhtu omaga, oli aga rõõmsameelsem ja vähem pühalik. Kommetele lisandus inimsaatuse ennustamist. Valati õnne, ennustati mehelesaamist kukele viljateri või koerale konte valida andes jne. Uue aasta esimesel päeval käidi külas ja sooviti õnne. Kui esimesena soovis õnne meesterahvas, pidi see tooma õnne kogu aastaks, naisterahvas tähendas halba. Mõnel pool visati naiskülalisele vanad pastlad kaela või tuhka järele.

Kogu Eestis usuti, et mida sel päeval tehakse, seda tehakse aasta läbi. Tähine nääriöö ennustas rohkearvulist loomade sündi, härmas mets viljarikast aastat jne.

Jõulude viimasel pühal, kolmekuningapäeval, käidi talust tallu aega veetmas, mängiti jõulumänge, joodi õlut ja lõpetati jõulutoite. Jõuluõled tuli välja viia ning vokid lagedale tuua. Saartel ja rannikualadel oli jõulude lõpuks nuudipäev (7. või 13. jaanuar). Nuudipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre ja lõid õlest nuutidega pühad välja, maitsesid õlut ja viisid õllenõude punnid kaasa.