Ajaarvamine

Kalender peegeldab elu rütmilisust ja samas tagab selle rütmi. Arusaamine ajast võib tekkida vaid kollektiivse kogemuse najal. Inimese ajamõistmise tekkeks ei piisa ainuüksi isikliku elu sündmustest, selleks on vaja ka kontakte teiste inimestega. On ilmne, et näiteks põlluharijate ja küttide-kalastajate ajaarvamine pidi kujunema veidi erinevalt, sest nende ühise tegevuse iseloom oli teine.

Põliste põlluharijatena olid eestlased oma ajaarvamise aastaarvestuse sidunud agraarse tsükliga tõenäoliselt juba ammu enne seda, kui kristlik kalender Eestisse jõudis. Sõna 'aasta' tuleb sõnadest 'ajast aega', mis tähendab ilmselt 'aega sama ajani'. Nagu enamik Euroopa rahvaid jagasid ka eestlased aasta looduse ringkäiku jälgides kahte ossa: soojaks suviseks ajaks, mil põllutöid tehti ja kari väljas käis, ja külmaks talviseks ajaks, mil põld oli külma kütkes ja loomad laudas. Kevad ja sügis olid ainult sillad, üleminekud ühest ajast teise, talvest suvesse ja suvest talvesse. Viimastel sajanditel on Eestis suveaeg alanud jüripäeval (23. aprillil) ja lõppenud mihklipäeval (29. septembril).

Paljud maailma rahva tunnistavad kahtteist Vana-Roomast pärit kalendrikuud ja nende nimetusigi. Eestis on olnud ühtlasi tarvitusel rahvapärased, enamasti loodusnähtustest ja tähtpäevadest tuletatud kuude nimetused. Näiteks on aprill ka jürikuu, mahlakuu või sulakuu, mai lehekuu, meiukuu või õiekuu jne. Kalendrikuu sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul. Varasem ajaarvestus põhines kuukalendril. Aega märgiti kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni (selle pikkus on 29,5 päeva). Rahvausund pöörab Kuule palju tähelepanu. Kuu näiva kasvamise ja kahanemise järgi arvati üldiselt: noorkuu aeg on kasvusoodus, pehme aeg, vanakuu on kasvu kahandav, kõva aeg. Noorkuu ajal soovitati lambaid niita, juukseid lõigata (vill ja juuksed kasvavad siis hästi), loomi tappa (liha paisub keetmisel) -teha kõike, mille edenemist sooviti. Vanakuu sobis võsa raiumiseks (ei aja võsu), tubade koristamiseks (ei lähe uuesti kiiresti mustaks) jne. - ühesõnaga, oli kadu soodustav aeg.

Kuudest enam arvutati aega nn. lugunädalaid lugedes. Seda tehti mingist tähtpäevast teise tähtpäevani. Näiteks:

• jõulust kuus küünlasse,
• küünlast üksteist jürisse,
• jürist kaheksa jaani,
• jaanist neli jaagupisse,
• jaagupist üheksa mihklisse,
• mihklist kuus marti,
• mardist kaks kadrisse,
• kadrist neli jõulu.

Lugunädalate loendamise aluseks võisid olla erinevad tähtpäevad, samuti nagu aastaringi alguspunktilgi. Kõige sagedamini esinesid algustähisena küünlapäev (2. veebruar), jõulud ja mihklipäev (29. september). Lisaks lugunädalatele loendasid eestlased kevadsuvel ka külvinädalaid. Need olid külviaegade kahanevalt loendatavad nädalad. Nende lõpp oli valdavalt jaanipäev, kitsamal alal Lõuna-Eestis ka jaagupipäev (25. juuli). Sellest päevast hakati tagasi lugema 10 nädalat (Võrumaal 13). Algusdaatumiks saadi siis künnipäev (14. aprill) või jüripäev (23. aprill). Külvi alustati 10. nädalal kaeraga, järgnesid oder, kartul, suvinisu, hiljem külvati lina. Kuues külvinädal (Võrumaal kümnes) oli rohunädal - usuti, et sellal külvatud põld kasvab umbrohtu. Külvinädalad lõppesid naeri ja kapsa külvamisega jaanipäeva eel.

Viimane alajaotus ajaarvamises oli ööpäev. Hiljemalt 17. sajandil tundsid eestlased nii päikesekella kui tunnijaotust. Igapäevases taluelus puudus sellel praktiline tähtsus ja üldine päevajaotus oli otstarbekam. Päevane aeg jagunes talviti ja suviti erinevalt. Üldiselt peeti Eestis 19. sajandil talviti kaks, suviti kolm tugevamat söögiaega. Söögiajad jagasidki päeva osadeks. 'Söömavahe' käibis üldmõistetava ajaühikuna, näiteks "see põld on kaks söömavahet niita". Söögiajad määrati päikese järgi. Päikese jälgimine võimaldas ööpäeva tunduvalt enam liigendada. 18. sajandi alguses kirja pandud eestlaste ööpäevajaotuses on 20 alajaotust. Alles möödunud sajandil asendas neutraalne "tunni" mõiste ööpäeva varasemat jagamisviisi valguse-pimeduse ja söögikordade järgi.

Katoliku kirik mõjutas oluliselt eesti rahvapärast ajaarvamist. Eelkõige puudutas see eesti rahvakalendri tähtpäevade kinnistumist mingile kuupäevale ja nime saamist. Määrav oli eelkõige, kas nad sobisid või mitte kohaliku majandusliku rütmiga. Aja jooksul pidasid visamalt vastu need tähtpäevad, millega seostus rohkem rituaale või mänge.