Eluring

Nii nagu aeg käis ringi ja kõik aina uuesti kordus, nii kulges ka inimese elu: aastad läksid ja eluring sai täis. Vana põlvkonna vahetasid välja noored, kes ihkasid ilmselt ka sajandeid tagasi teha mõndagi omamoodi, ent hoidsid ometi küla meelelaadi kohaselt alal nii kombeid, tavasid kui ka tõekspidamisi. Nii ajast aega muutustes ja samas visalt, eestlase jonniga oma ja vana säilitades ongi loodud kõik see, mida me nimetame eesti rahvakunstiks.

Inimese elus on neli keskset sündmust: sünd, täisealiseks saamine, abiellumine ja surm.

Lapse sünni ja kandja naise mõjutamist õigete toimingute ja käitumisega peeti eelduseks lapse heale käekäigule. Sünniendeid ja vastsündinut jälgides ennustati tema tulevase elu kulgu. Teisipäev, neljapäev ja laupäev olid eestlaste arvates igati head päevad, eriti õnnelik pidi olema aga pühapäeval sündinu. Kuni nurganaine veel lamas, oli kombeks katsikul käia. Last kingita vaatama minna ei tohtinud: "Kui muud ei ole, vii või kerise kivi kaasa." Tavaliselt toodi toitu ja riidekraami. See abi oli kui maagiline toiming, kaasaaitamine elu algusele.

Täisealiseks saamisele on eestlased (nagu põhjamaade rahvad üldiselt) vähe tähelepanu osutanud. Suguküpseks saanud tüdrukud võisid hakata kandma särgi peal seelikut, poisid pükse. Kirikliku leeritalituse läbiteinud noored võisid ehal käia.

Eluringi tähtsündmuseks olid aga pulmad, kus vanad kombed veel 19. sajandil ja piirkonniti 20. sajandi alguseski visalt jõus püsisid. Eesti talurahva elulaadi oluliselt mõjutanud pärisorja-seisund ei andnud tõelist eneseteostusvõimalust läbi kodu. Seetõttu siirdus talupoeglik loominguline palang asjadele, mida kasutati kodust välja minnes või sündmustele, kuhu kogunes hulk rahvast. Pulmad olid selleks parim aeg ja koht. Pulmadeks valmistatud esemete kirjades ja kaunistustes püüti kõige enam väljendada oma parimaid oskusi ja ka hinge. Pulmarõivad tehti kõige peenemast kangast, kõige uhkemate mustritega. Eriti kõnekate, ositi ka maagilist tähendust kandvate kirjadega on pulmavaibad, veimed või anded ja muidugi ka meeste tööd: kosja- ja pulmakingid pruudile, mis hiljem muutusid eriliste mälestustega seotud kallisasjadeks.

Valmistumine pulmadeks algas kaudselt juba lapse sünniga. Kui sündis tüdruk, tõi isa metsast hälliridvaks noore kase, et sirguks nõtke ja kaunis neiu, kel palju kosilasi. Juba plikapõlve manitsused ja õpetused pidid valmistama ette nobedat ja hoolsat perenaist. Tüdruk põlvekõrgune, veimevakk vaksa kõrgune. Kosilase ootel neiud valmistasid kõiksuguseid rõivatükke, täitmaks kaasavarakirstu ja veimevakka.

Pulmad olid just naise jaoks tõeliseks riituseks - üleminekutseremooniaks neiust naiseks, tulevaseks pereemandaks ja emaks pühitsemisel. Pulmadega seondus hulk kombetalitusi ja maagilisi toiminguid, mida saatsid vastavad laulud. Abielu andis õigused ja tõi kaasa loendamatud kohustused. Pulmi peeti tavaliselt talvel (kuni veebruarini), sest siis ei olnud segavaid põllutöid ja jätkus toitu. Need kestsid tavakohaselt 4-5 päeva.

Eesti pulmad olid kahe otsaga: esmalt pruudi ärasaatmine vanematekodust ja seejärel vastuvõtmine peigmehe, seega uude kodusse. Pulm keerles rituaale järgides ümber pruutpaari, kes aga ise milleski aktiivselt ei osalenud. Mulgi alal, Kihnus ja Setumaal oli pruut kuni tanutamiseni lausa vastava pruutlinaga kaetud - et kuri silm ligi ei pääseks.

Pulma haripunktiks oli tanutamine ja põlle ettepanek. See tähistas pruudi saamist noorikuks. Abielunaise tunnusteks olid peakate: pealina, linuk, tanu või müts (sõltuvalt ajast ja kohast) ja põll. Komme nõudis, et naise pea pidi olema alati kaetud, põll varjas aga eriti lapseootel naise keha kurja silma eest.

Teine eriti oodatud sündmus pulmas oli veimede ehk andide jagamine, mis oli kui uuele kodule, uutele kodakondsetele ja aitajatele mõeldud lepitusohver. Enamasti olid jagatavateks asjadeks särgid, sukad, kindad, vööd ja paelad ning muudki rõivaesemed. Andide rohkuse, näputöö peenuse ja kirjade ehk mustrite ilu järgi andsid pulmalised noorikule hinnangu. Seeläbi kindlustas noorik endale hea või hoopiski kesise alguse.

Pulmad olid ka omamoodi ühenduslüliks varem elanud põlvedega. Siis leidsid kasutamist tavaelus juba käibelt kadunud või kaasaegses mõistes moestläinud asjad. Pulmadega loodeti tagada abielurahvale viljakas ja õnnelik elu. Kes edaspidigi kommetest lugu pidas, seda aitas haldjavägi, kes aga ennast omamoodi abilistega, nagu kratt ja kurat sidus, pidi olema ettevaatlik ja kaval, muidu juhtus õnnetus.

Usuti, et õigesti ja õiglaselt elatud elu kindlustab rahuliku vanaduspõlve ja selle lõpetab kerge surm - loomulik kui looduse hääbumine sügisel. Kus asub see Toonela, kuhu surnute hinged lähevad, ei osanud täpselt seletada ka targad ja nõiad. Kindel oli aga see, et peied surnu ärasaatmiseks tuli korraldada kombekohased ja esivanemate hingedega pidi eriti hingede- ja jõuluajal aupaklikult ringi käima, et nad maapealsete toimetusi sõbralikult toetaksid, mitte ära ei kaetaks või lausa kodukäijaks ei hakkaks.

Veel sajand tagasi (või isegi veel täna!?) toimis hulk ürgseid tavasid, mida 13. sajandist peale on järjest enam täiendanud kristlik elulaad. Kirikuaknast paistev valgus on mõjutanud eesti talupoja elu mitmeti.