Nõukogude argielu uuringud

Projektide eesmärk on kirjeldada ja analüüsida Nõukogude Eesti argielu konkreetsetes eluvaldkondades, selle protsesse, süsteeme ja struktuure, samuti argirutiini, harjumusi, igapäevase toimetuleku strateegiaid ning nendega seotud norme ja väärtushinnanguid. Samuti soovitakse argielu-uuringutes pakkuda sotsialismimaade argitegelikkusest ka Eesti uurijate tulemusi.

* Projektid
* Artiklid, väljaanded
* Kogumisvõistlused
* Näitused

Projektid

ETF grant nr 5322 “Argielu strateegiad ja praktikad Nõukogude Eestis”
Osalejad: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, Eesti Rahva Muuseum (Terje Anepaio, Riina Reinvelt, Indrek Jääts, Reet Piiri, Ellen Värv)
Kestus: 2002–2005
Argielu strateegiad ja praktikad Nõukogude Eestis

Kogumisvõistlused

2000 Küsimusleht nr 207 „Elu nõukogude ajal I“
Koostaja: Heiki Pärdi
Küsimusleht nr 207

2001 Küsimusleht nr 211 „Tööelu ja töötamine Nõukogude Eestis“
Koostaja: Kirsti Jõesalu – Tartu Ülikool
Küsimusleht nr 211

2003 Küsimusleht nr 216 „Noortekultuurid nõukogude ajal“
Koostaja: Ellen Värv
Küsimusleht nr 216

2003 Küsimusleht nr 215 „Muutused eesti ühiskonnas nõukogude ajal“
Koostaja: Olaf Mertelsmann – Tartu Ülikool
Küsimusleht nr 215

2002 Küsimusleht nr 214 „Toidukultuur nõukogude ajal“
Koostaja: Reet Piiri
Küsimusleht nr 214

2005 Küsimusleht nr 221 „Inimene ja võim. Kokkupuuted võimuesindajate ja ametiasutustega“
Koostaja: Terje Anepaio
Küsimusleht nr 221

2007 Küsimusleht nr 224 „Turism nõukogude ajal I“
Koostaja: Anu Järs
Küsimusleht nr 224

2008 Küsimusleht nr 226 „Noorte rõivastus nõukogude ajal“
Koostaja: Ellen Värv
Küsimusleht nr 226

Näitused

„Kile kotti!” Tartu Plastmasstoodete Katsetehase 1980. aastate kilekotid
Avatud:  18.06.–31.08.2004
Kuraatorid: Anu Järs, Kristi Kaljumägi (Tartu Ülikool)
"Kile kotti" näitus

Nõukogude ajal oli paljudel tarbeesemetel tänasega võrreldes kõrgem staatus, kuna defitsiidiajastule omaselt olid kõige tavalisemategi asjade kättesaadavus ja valikuvõimalused kaubanduses piiratud. Üheks selliseks väärtasjaks kujunes kilekott, mis oli sageli rohkem aksessuaar kui praktiline kandevahend. Eriti hinnatud olid värvilised välismaa kilekotid, kuid ära ei põlatud ka kohalikku toodangut. Kilekott oli asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide visiitkaart, see teavitas kohalikest ja riiklikest sündmustest ning tähtpäevadest. Ideoloogiast läbiimbunud nõukogude ühiskonnas oli ka kilekott ideoloogiliste sõnumite edastamise vahend.  Näitus võimaldab heita pilgu nõukogude ühiskonna ühte kümnendisse – eksponeeritud kilekottidel peegeldub nii inimeste argielu kui ühiskondlikud väärtused.

„Ise sõime, ise jõime...“ Toidukultuurist Nõukogude Eestis
Avatud: 7.04 –1.10.2006
Kuraatorid: Reet Piiri, Terje Anepaio, Ellen Värv
Kunstnikud: Imbi Kruuv, Irene Sepping, Jane Liiv
"Ise sõime, ise jõime..." näitus

Näitus räägib Nõukogude Eesti toidukultuuri pärandist. Millised olid levinumad toiduained, mis oli harjumatu ja uus (näiteks povidlo, pelmeenid, hirss, tatar või šašlõkk). Kajastamist leiavad populaarsed kollektiivsed retked seene- ja marjametsa, maasugulaste abistamine kartulipõllul ja hoidiste valmistamine, samuti ajastule iseloomulik ühiskondliku toitlustamise tähtsustumine – tänaseks pea kadunud sööklatraditsioon teenis nõukogude naise köögiorjusest vabastamise ja nõukogude inimesele tervisliku, mugava ja kollektiivse toitumisvõimaluse pakkumise eesmärke. Ka näituse pealkiri pärineb sööklasildilt: ”Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome!”

„Nõukogulik lähetus ellu – noorte suvepäevad Eesti NSVs“
Avatud: 28.09.2007–13.01.2008
Kuraatorid: Ellen Värv, Terje Anepaio, Anu Järs
Kunstnikud: Iir Hermeliin ja Peeter Paasmäe
"Nõukogulik lähetus ellu- noorte suvepäevad Eesti NSVs" näitus

Nõukogude ideoloogia pööras suurt tähelepanu just noortele kui tulevase ideaalühiskonna ülesehitajatele. Selleks oli vaja noori ideoloogiliselt  tugevalt mõjutada, luues uutele nõukogulikele traditsioonidele noortepärase vormi ja ühitades selle ideoloogilise sisuga. Üks kesksemaid uusi traditsioone oli senist leeri asendama mõeldud noorte suvepäevad, milles ühendati noorte omavaheline koosolemine, põnevus, huvitavad tegevused (sport, tantsimine, kohtumised värvikate kultuuri- ja spordiinimestega) mitmes vormis (loengud, kohtumised revolutsiooni-, sõja- ja tööveteranidega) edastatava uue usuga (nõukoguliku ideoloogiaga).

Näitus on pühendatud 50 aasta möödumisele nõukogude noorte suvepäevade traditsiooni loomisest, esimesed noorte suvepäevad Nõukogude Eestis toimusid 13.–16. juunini 1957 Paide rajoonis Väätsal. Ametliku toetuse ja propaganda tulemusena muutus suvepäevadel osalemine mõne aastaga massiliseks. Kui esimesel aastal kogunes Paide rajooni Väätsale 38 noort, siis 1960. aastal juba üle 7000. Traditsioon kestis läbi kolme kümnendi, viimased noorte suvepäevad peeti 1990. aastal.