Esileht Avasta Kihelkonnad Tori kihelkond
Tori kihelkond
Anu Järs
ERMi teadur-kuraator
Pärnu jõe keskjooksul paiknev Tori kihelkond ei kuulu Eesti vanimate hulka, kuid piirkond ise on teadaolevalt pikima ajalooga Eestis. Just siit, Pärnu jõe ääres asuvast Pulli külast on leitud Eesti vanimad inimasustuse jäljed. Oma ajaloo vääriliselt on Tori üks kõige paremini esindatud kihelkondi Eesti Rahva Muuseumi kogudes. Peale selle, et Tori kihelkonna kogu on muuseumi arvukamaid, on see ka laialdase esemevalikuga, andes mitmekülgse pildi sealsest elust. Iseloomulikult on selle kollektsiooni kujunemises suur osa Tori kihelkonna inimestel endil.
Kahel esimesel tegevusaastal saatis ERM vanavara koguma vaid üksikud korjajad, 1911. aastal algas juba laiaulatuslik töö eesmärgiga kodumaa kihelkonnad süstemaatiliselt puhtaks korjata. Siis asus Tori kihelkonnas vanavara koguma muuseumiideest vaimustunud kohalikku päritolu kunstiüliõpilane August Pulst. 1911. aasta suvel kogus A. Pulst esemeid ligi 60 Tori perekonnalt.
ERM 2368
Tõnis Tilgalt Levi küla Niidu talust sai A. Pulst 1850. aasta paiku tehtud piibu.
Tõnis Tehver Tohera küla Pealtpere talust andis kuni 200 aasta vanuse hundiunna. Hund seoti nööriga metsa puuoksa külge rippu ja pandi lihatükk otsa. Kui hunt lihatükki püüdma hüppas, jäi ta hunna otsa rippuma.
Lisaks esemete kogumisele võis A. Pulst ette kanda, et kohaliku päevapiltniku hr. Kochi kaastegevusel said mitmed tähtsamad Tori mälestuse kohad, nagu: Tori põrgu, Wõnnu kiwi, Hiie saar, mitmed ohwerdamise paigad, tõnniwakkade kodud, wanad kalmed wõi matmise paigad j.m., päewapildiks üles wõetud. (ERM TAp 21:10)
August Pulst külastas ka Pärnu Muuseumi, kus aset leidnud mõttevahetuse ta oma kogumispäevikusse üles tähendas: Herra Glück, kui teada sai, et mina Tartu Eestirahwa museumile wanawara korjan, tähendas minule kohe: „Mikspärast saadate Pärnu kreisist asjad Tartu? Miks ei anna Teie neid Pärnu museumile ära?“ jne. […] Wastasin, et Tartu on meile wanawara korjamises keskkohaks. Sinna tahame kõik asjad, mis eestlaste juurest saadud, kokku saata ja sealt saab siis omal ajal, kui eestlaste maa juba läbi käidud, ka teistele linna (kreisi) museumidele ühesugustest asjadest mõned eksemplärid edasi antud. Muidugi saab siis ka asju vahetatud j.n.e. ja siis saab ka Pärnu oma jao.“ (ERM TAp 21:13–14)
Pulsti alustatud tööd jätkas 1912. aastal teine kohalik noormees Mart Lekstein (Lepaste). Ta kirjutas, et rahva vastutulek oli väga lahke – paljudes kohtades olid asjad juba enne korjaja ilmumist valmis pandud, sest ajalehe läbi on korjamine teada.
August Pulst jätkas oma missiooni kodukihelkonda, wanawarast, sest muistsest mälestusest puhtaks korjata – päästa, millest ajahammas ja koi weel jagu pole saanud ka 1914. aastal alanud ilmasõja päevil. (ERM TAp 166:1) Kui 1914. aastal käis ta läbi vaid kolm peret ning põhiosa muuseumile antud vanavarast oli tema onu Hans Pulsti pärandus, siis järgmisel suvel õnnestus koos abilistega (kellest üks oli kooliõpilane Voldemar Haas, kes kogus hiljem suurepärast etnograafilist materjali Karulast, Tõstamaalt ja Kihnust) läbi käia 8 küla ja 105 peret. Pulst korraldas 1915. aastal kogutust „Salme” seltsimajas ka vanavara näituse. Pulst ei saatnud siiski kogu Tori muistset pärandit Tartusse – 1934. aastal asutas ta Tori Muuseumi, mis on Eesti esimene kihelkonnamuuseum, ning andis mõne asja ka Pärnu Muuseumi kogusse.
1920. aastal Kr. Raua juhtimisel korraldatud nn. muinasvara päästepäevadel lõid esemete kogumisel kaasa Sindi vabrikukooli ja Viira kooli õpilased ning Murru kooli õpetaja Jüri Erm. 1923–24 kogudes inventuuri tehes selgus, et Tori kihelkonnast on ERMis 317 eset, millega ta oli kihelkondade seas 18. kohal.
Eesti ajal lisandus Torist vähe, kuid põnevaid esemeid. Näiteks tõi Ernst Grünberg 1926. aastal muuseumisse lootsiku ning mõla, kuid need hävisid õnnetul kombel sõjatules.
Uue hooga jätkas ERM kogumistööga 1958. aastal. Uudo Rips kurdab oma reisipäevikus, et igal pool, kuhu ta läheb, öeldakse: „Pulst on juba kõik ära korjanud“, siiski kogus ta Tori inimeste südametele ja aidaustele koputades 367 eset. Kahel järgneval aastakümne viisid ekspeditsioonid etnograafe korduvalt Tori maile, hiljem on lisandused esemekogusse olnud juhuslikumad. Praeguseks on ERMis üle 1400 Tori kihelkonnast pärit eseme, millele lisandub veel umbes 600 Sindi eset, mis on kohakataloogis muust kihelkonnast eraldi välja toodud.
Raadiovastuvõtja, mille valmistas Mart Toht 1938. aastal.
ERMi esemekogu põhjal saame üsna hea pildi Tori endisaegsest taluelust, nii selle argisest kui pidupoolest, sealt leiab ihukatteid ja ehteid, töö- ja tarberiistu, majakraami ja mänguasju. Sindist on alates 1960. aastaist talletatud tööliste eluolu. Suure osa Sindist esemevalikust moodustavad siiski riideproovid ja trükipakud.
Kuid esemekogust võime leida ka huvitavaid laiemat ajalugu peegeldavaid asju, näiteks Venemaa talurahva pärsiorjusest vabastamise (1861) mälestuseks valmistatud Aleksander II ja tema ajastu riigitegelaste näopiltidega rätiku (ERM D 102:4), mille keisrinna kinkis I maailmasõja ajal Tsarskoje Selos haiglas sanitariks olnud Ants Tammele.
Esemekogu täiendab käsikirjaline etnograafiline arhiiv. Näiteks võime sealt leida etnograafide Vilve Kalitsa ja Ildike Liivi (Jaagosild) kirja pandud Tori rahva sügisese pühademenüü: Mardipäeval söödi lihatoite, verivorste. Alates 1920-datest aastatest kui hakati rohkem hanesid pidama, siis tapeti igaks mardipäevaks ikka paar hane. Peredes, kus ise hanesid ei kasvatatud, osteti see naabri juurest. Tervet hane tavaliselt korraga ei praetud, vaid see lõigati tükkideks ja pandi ahjupotti koos hapude kapsaste ja tangudega. Seda toitu nimetati paksud kapsad ja aniliha. Kadripäevaks tehti samuti paksu kapsast ja aniliha. [---] Peredes, kus oli Kadri nimelisi naisi (neid oli ümbruskonnas rohkesti!), tehti veel korpe, lihapirukaid, õlut, sest sinna tulid kadrisandid kokku. (ERM EA 54:461–462)
Hans Siitami, Mihkel Riisi, Mihkel Kapsti, Harivald Taliga, Edur Maasiku, Ernst Raudsepa, Hilda Kummetsi, Elmar Savila, Mihkel Tilga, Milla Jaksi, Leida Rohtla, Andres Tohti, Lille-Õie Joosepsoni ning paljude teiste Tori inimeste töö tulemusel on alates 1925. aastast ERMikorrespondentide vastuste arhiivi kogunenud rikkalikult erinevat teatmematerjali. Kui algselt olid need lühikesed vastused muuseumi rahvateaduslikele küsimustikele, siis 1960. aastail hakkasid mitmed kodu-uurijad muuseumile saatma pikemaid ülevaateid. Siin kajastub lai teemade ring alates palgiparvetusest ja lodjameestest, lõpetades nõukogude noorte suvepäevade ning tänapäevase suvituseluga. Kui ERMi esemekogus tänapäevane aines Torist samahästi kui puudub (esemeid enam massiliselt Pärnumaalt Tartusse ära ei veeta), siis kirjasaatjad aitavad muuseumi küsimustikele vastates tõhusalt kaasaega dokumenteerida.
Visuaalset materjali leiab etnograafiliste jooniste kogust ja fotokogust. Kui etnograafiliste jooniste kogu võiks pakkuda huvi ennekõike traditsioonilisest taluarhitektuurist huvitatutele, siis fotokogu annab üsna kireva pildi elust Toris möödunud sajandil.
Tori naine tüüpilises Pärnumaa pikk-kuues, mis on õmmeldud lambapruunist kangast ja kaunistatud punase kaaruspaelaga. Peas on tal sellele kandile iseloomulik villasest lõngastsudimüts, mille kolmnurkne kuklaosa on võrgutaoliselt heegeldatud. Aidaesisel on näha ka volditud haripaelaga kabimüts, mida Toris ka moorimütsiks kutsuti.
Riisa küla naised suurvee ajal lõbusõidul. 1920. aastate foto Andres Tohti võistlustöö ,,Suurvesi ja lootsikud“ juurest.
Kihelkonnad
