Kihelkonnad

Liiklusmärk 642 – elav kultuurilooline tähis

Kõikidest märkustest ja tähelepanekutest, mis puudutavad ajalooliste kihelkonnapiiride tähiseid (liiklusmärk on katki, vales kohas jms) palume teada anda ERMi peaarhivaarile TIINA TAELale :

Tiina Tael, ERMi peaarhivaar, 7350 420, tiina.tael@erm.ee

Kihelkond on tänini eestlaste piirkondliku identiteedi aluseks. Kogu meie vanem kultuurikiht (keelemurded, rahvaluule, materiaalne kultuur jne) jaguneb kihelkondade järgi. Kui lauldakse rahvalaulu, siis on see mingi kihelkonna rahvalaul, kui kantakse rahvarõivaid, siis on need mingi kihelkonna rahvarõivad. Tänini maetakse inimesed kihelkonna surnuaeda. Ajalooliste kultuuripiirkondade tähistamine tugevdab eestlaste piirkondlikku identiteeti ning aitab selle kaudu kaasa põlisasustuse säilimisele regioonides. Lisaväärtusena annab vanade kultuuripiiride tähistamine vajalikku infot piirkonna külalistele.

Kihelkonnapiiride ehk ajalooliste kultuuripiiride märgistamine oli ülemaaline ühiskondliku algatuse korras sündinud projekt, millega Eesti Rahva Muuseum tähistas oma 100. aastapäeva.

Esimesed piiriviidad avas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves 14. aprillil 2009, ERMi 100. sünnipäeval Tartu-Räpina-Võru maanteel Luunja sillal Tartu-Maarja ja Võnnu kihelkonna piiril.

Kihelkonnapiiride asukohad maastikul määras kindlaks ERMi juures tegutsenud vabatahtlik töörühm, kuhu kuulusid Kaido Kama, Evar Saar, Raivo Aunap, Toomas Kiho, Peeter Päll ja Jüri Jagomägi. Nimekujud kooskõlastati Siseministeeriumi juures tegutsenud kohanimede nõukoguga.

Kihelkondade piire märkivad liiklusmärgid paigaldasid Maanteeameti Lääne, Ida, Lõuna ja Põhja regionaalsed esindused 2009. ja 2010. aasta jooksul. 2009. aasta oktoobris valmis kaardikirjastuse Regio, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Päevalehe ja GO Reisiajakirja koostöös kogu Eesti territooriumi hõlmav kihelkondade kaart.

Kokku oli plaanis riigimaanteedele paigaldada 1214 kihelkonnatähist. Sildid olid kavandatud nii, et kohalikel teedel liiklevatel inimestel tekiks ettekujutus, kuidas kihelkonnapiir maastikus kulgeb. Väiksemad teed, mille suhtes piir tihti siia-sinna käib, olid kavast välja jäetud, olulisemad teed, nagu näiteks vana Võru-Tartu tee ehk Postitee, plaaniti tähistada küllalt täpselt. Arvestati ka sellega, et Põhja-Eestis oleksid kihelkonnasiltidega varustatud kõik kihelkonnapiiri ristumised riigimaanteedega, Lääne-Eestis jääksid sildita üksikud piirikohad ja Kagu-Eestis ei tähistataks riigimaanteedest päris paljusid vähemtähtsaid teid.

2010. aasta lõpuks oli Maanteeameti Põhja regioon paigaldanud 248, Ida regioon 198, Lääne regioon 338 ja Lõuna regioon 300 piiritähist. Kahjuks jäi just viimasel (hõlmates Jõgeva-, Tartu-, Valga-, Põlva- ja Võrumaad) rahapuuduse tõttu plaanitust rohkem kui sada piiritulpa riigi kruusateedele paigaldamata. Nii ongi tekkinud olukord, kus nimetatud maakondades on projekt tänaseni lõpetamata ning kihelkondade piirid korralikult märgistamata.

Samas on liiklusmärgid 642 nüüd juba mitu aastat enamikul riigimaanteedel juhatanud rändajat ja toetanud kohalikku elanikku. Mõnes kohas võib märk juba isegi uuenduskuuri vajada. Kõikidest märkustest ja tähelepanekutest, mis puudutavad ajalooliste kihelkonnapiiride tähiseid (liiklusmärk on katki, vales kohas jms) palume teada anda ERMi peaarhivaarile TIINA TAELAle:

Tiina Tael, ERMi peaarhivaar, 7350 420, tiina.tael@erm.ee

Tutvu, mis Eesti Rahva Muuseumis on erinevatest kihelkondadest ->