VANA AJAARVESTUS
Kui me tänapäeval tahame teada, mis nädalapäev meil parajasti on või kui kaua veel jaanipäeva, koolimineku või jõuludeni aega jääb, siis vaatame kalendrist järele.
Vana ajaarvestus käis aga lugunädalaid lugedes, st loendati nädalaid rahvakalendri tähtpäevade vahel.
Näiteks nii:
Mihklist kuus marti,
mardist kaks katri,
kadrist neli jõulu,
jõulust kuus küünlapäeva,
küünlast seitse maarjapäeva,
maarjast neli jüripäeva,
jürist üheksa jaanipäeva,
jaanist neli jaagupisse,
jaagupist kaks lauritsapäeva,
lauritsast kaks pärtlipäeva,
pärtlist viis mihklipäeva. |
või nii |
Jõulust kuus küünlapäeva,
küünlapäevast seitse maarjapäeva,
maarjapäevast neli jüripäeva,
jüripäevast üheksa jaani,
jaanipäevast neli jaakobipäeva,
jaakobipäevast üheksa mihklipäeva,
mihklist kuus marti,
mardist kuus jõulu. |
Lugunädalaid loeti valdavalt jõulust jõuluni. Võidi aga lugeda ka alates mihkli- või küünlapäevast. Vahel loendati lugunädalaid vaid kevadisi tähtpäevi ja kevadtöid silmas pidades.
Selline ajaarvestus aitas talurahval põllutöödega õigel ajal hakkama saada.
Lugunädalatest ei leia me aga niisuguseid tuntud pühi nagu lihavõtted või vastlad, sest need on nn liikuvad pühad. Nad sõltuvad kevadisest pööripäevast ja arvutatakse nii:
1. täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva on lihavõtted;
lihavõtetest seitse nädalat tagasi lugedes saame vastlapäeva (teisipäev);
7. pühapäev pärast lihavõtteid on suvisted.
AASTARING
| Jõulud |
Jõulud on suurimad pühad aastaringis.
Jõulud algasid toomapäeval ja kestsid kolmekuningapäeva (6. jaanuar) või nuudipäevani (7. jaanuar).
Toomapäeval, 21. detsembril alustati jõulutoitude ja -õlle valmistamist ning koristati kogu maja. Pühkmetest valmistati Tahma-Toomas, kes viidi naabrite ukse taha. Pidi hooles olema, et see sinu ukse taha ei satuks, sest kelle ukse taha mehike päeva loojangul jäi, ei saanud uskumuse kohaselt kogu järgmise aasta tolmust ja mustusest oma kodus lahti.
Jõuluõhtul, 24. detsembril, kui saunas käidud ja jõulutoidud - sealiha, verivorstid, kapsad ja õlu - laual, toodi jõulud (jõuluõled) tuppa. Õled jäid tuppa kuni pühade lõpuni, nende peal oli hea mängida, lugusid pajatada ja isegi magada. Ööseks jäeti toitu lauale, et ka esivanemate hinged saaksid suurtest pühadest osa. Jõululeib e jõuluorikas seisis kogu pühade aja laual.
Jõuluõhtu oli kõige püham õhtu. Usuti, et siis on liikvel nii head kui kurjad vaimud ning viimaste eest kaitseks tehti akende ja uste kohale maagilisi tõrjemärke. Neist liikvel olevatest vaimudest loodeti abi ka ennustamisel.
25.-28. detsembrini käidi kirikus, sageli sõideti kaugematele sugulastele külla.
Jõulupühad jätkusid vana-aastaõhtul, 31. detsembril. Aastavahetuse kombestik oli sageli sarnane jõulukombestikule - söödi samu toite, ennustati tulevikku. Kogu jõuluaja võisid kodusid külastada jõulusandid (loomaks või linnuks maskeeritud noored mehed), kelle tulek perre tõi õnne ning kellele jagati andeid - õunu, vorsti, õlut, pähkleid jm.
Uue aasta esimesel päeval ehk nääripäeval, 1. jaanuaril usuti, et kõik, mis sel päeval juhtub, mõjutab kogu järgnevat aastat. Kõige parem oli, kui esimesena juhtus vastu tulema noor mees, see tähendas õnne. Seepärast ei olnud naistel üldse soovitav sel päeval kodust välja minna.
Kolmekuningapäev 6. jaanuaril, mõnel pool nuudipäev 7. jaanuaril lõpetas jõulupühad. Noored poisid tegid õlgedest nuudid ja käisid perest perre, tõmbasid õlleankrutel punnid eest ja lõid nuutidega jõulud toast välja. |
| Küünlapäev |
Küünlapäev 2. veebruaril on talve poolitaja.
Usuti, et talve süda on nüüd lõhki ja ilmal hakkab teine silm vett jooksma. Küünlapäevaks pidi üks osa loomatoitu ja kaks osa inimeste toitu alles olema, siis ei olnud nälga karta. Kena päikeseline küünlapäev ennustas head viljasaaki.
Küünlapäev oli naiste püha. Ketrustööd pidid selleks ajaks lõpetatud olema ja kangakudumine võis alata. Et palged oleksid kenad punased, jõid naised küünlapuna (punast viina).
Kõrtsis peeti mokalaata - palgati tulevaks hooajaks teenijaid ja suilisi. |
| Vastlapäev |
Lihaheitepäev e vastlapäev on oma nime saanud sellest, et sel päeval “heideti” liha ära, st kirikukalendri järgi algas paast, kestis lihavõteteni. Selleks päevaks keedeti lihatünni põhja jäänud seapea ja -jalad koos ubade või hernestega pühadetoiduks.
Seajalakondist valmistati vurr, võeti regi või muu sobiv sõiduvahend (nt kuuseoks, ka ülespidi jalgadega pink) kaasa ning mindi liumäele vastlasõitu tegema. Pereema pidi kindlasti liugu laskma minema, sest eks olnud ju kõik linaga seotu eeskätt naispere hool ja mure. |
| Lihavõtted |
Lihavõtted, ülestõusmispühad, munapühad, kevadpühad e kiigepühad. Kõik need nimed annavad edasi pühade tähendust ja toimetusi.
Kirikukalendri järgi lõppes sel päeval paast ning võis taas liha süüa. Pühadetoit valmistati munadest ja piimast. Lõuna-Eestis hakkasid noored õhtuti kognema külavainule, kuhu poisid ehitasid kiige. Värvitud mune kingiti kiigemeistritele. Kiikumisest loodeti tervist ja õnne. |
| Maarjapäevad |
Lugunädalate lugemisel on peetud silmas paastumaarjapäeva, 25. märtsi. See kevadine rõõmupüha on jälle naiste püha, kui joodi naistepuna (punast viina), et palged punased püsiksid.
Aastaringis leidub palju maarjapäevi: heinamaarjapäev 2. juulil, rukkimaarjapäev 15. augustil, ussimaarjapäev 8. septembril, küünlamaarjapäev 2. veebruaril. |
| Jüripäev |
Jüripäev, 23. aprill on suveperioodi alguspäev. Tubased tööd asenduvad põllutöödega, kari hakkab väljas käima ja sulased ning tüdrukud astuvad ametisse. Kitsast rehetoast kolitakse ilmade soojenedes aita või lakka magama. Et loodus kiiremini ärkaks, tehakse jürituld (justkui päikesele kaasaaitamiseks).
Järgmine püha, mil samuti tuld tehakse, on volbripäev 1. mail. |
| Suvisted |
Suvisted e nelipühad on taas kevadised rõõmupühad, kui tuuakse tuppa noored kased. Põhja-Eestis, kus kevad saabus hiljem, ehitati kiik alles nüüd. Ka suvistete ajal värviti mune, aga kaselehtedega. |
| Jaanipäev |
Jaanipäev, 24. juuni on aaastaringi teine tähtsaim püha. Külvitööd on lõppenud ning enne heinategu on aega natuke hinge tõmmata. Jaanipäeva tänaseni püsinud olulisim komme on jaanitule tegemine jaanilaupäeval, 23. juunil. Nagu kõigil kevadsuvistel pühadel kogunetakse ühisele peoplatsile lõbutsema. Jaaniöistes toimingutes on tähtsaimal kohal armastusmaagia. |
| Lauritsapäev |
Lauritsapäev, 10. august seostub eelkõige tuletegemise keeluga, sest Laurentsius - pühak, kelle järgi päev oma nime on saanud, on tulepühak. Talumehe jaoks tähistas lauritsapäev rukkikülvi päeva. |
| Mihklipäev |
Mihklipäev 29. septembril märgib suvehooaja lõppu. Naistel algas tubaste tööde aeg. Karjased ootasid sest peale lume mahatulekut, et ametist priiks saada. Sulastele ja teenijatüdruktele maksti palka. Põllutööde lõpuks tapeti lammas ning valmistati õlut. Oli väike hingetõmbepaus enne rehepeksu algust. |
| Hingedepäev |
2. november on rahvakalendris hingedepäev, kuid eestlastele on tähtsamgi olnud hingedeaeg, mis kestis erinevatel andmetel küll mihklipäevast hingedepäevani, küll novembri algusest kuni mardipäevani, kohati isegi kuni jõuludeni välja. Rahvasuu nimetab oktoobrit hingekuuks või kooljakuuks. Umbes sinna kanti langebki eestlaste hingedeaeg. Pime, tuuline ja sombune aeg, kui õhk oleks justkui hingi täis, sobib hästi surnud esivanemate mälestmiseks. Teatud päevadel süüdati küünal, hingedele köeti saun ja kaeti laud ning oodati neid taas koju. |
Mardi- ja
kadripäev |
Mardipäev 10. novembril ja kadripäev 25. novembril on arvatavasti tuntuimad rahvakalendri tähtpäevad veel meie ajalgi. Eks ikka tänu sanditamiskombele.
Mardipäevast algas ametlikult talv. Vili pidi selleks ajaks pekstud olema ning kogu põlluvili salves ja keldris. Mardi- ja kadrisantideks rõivastatud noored käisid perest perre, soovides vilja- ja karjaõnne ka järgmiseks aastaks, ning neile jagati ande. Sandid liikusid ikka perekonniti ja nii sai hiljem pidada näiteks “mardipulma”, kus üheskoos küla pealt kogutud põlluandidest korraldati pidusöök, omamoodi jätk mihklipäeva lõikuspeole. Ka rahvasuu on need kolm päeva ühendanud - mardipäev ja mihklipäev on vennaksed ja kadripäev nende õde. |
|
