Eesti rahvariided / Õllekannud / Peipsivene / Rannarootsi

“Igal talul oma taar” ütleb eesti vanasõna. See iseloomustab väga hästi väikese territooriumiga Eesti rohkete kohalike erijoontega rahvakultuuri. Paljud erinevused on alguse saanud juba muistsest hõimuajast ja kajastuvad nii keelemurretes, arheoloogilistes leidudes kui ka hilisemas materiaalses ja vaimses kultuuris. Pärisorjuse ja talurahva sunnismaisuse tagajärjel kujunes välja hulk kihelkondlikke eripärasid, mis on eriti silmatorkavad rahvarõivastes ja rahvakunstis. Eesti talupojakultuuri kui terviku omapära avaldub aga kõige ilmekamalt vanas regivärsilises rahvalaulus ja rehielamus.
Eesti rahvakultuuri kujunemises on oma osa läänemeresoome ühiselementidel, seostel Kesk-Euroopa ja Skandinaavia ning Ida-Euroopa kultuuritraditsiooniga. Paljude ühisjoonte tõttu moodustab Eesti koos Läti ja Leeduga ühe ajaloolis-kultuurilise valdkonna.
 Nii läti, leedu ja soome kui ka eesti rahvakultuuris ilmnevad erinevused eelkõige maa lääne- ja idaosa vahel. Need tulenevad osalt erinevatest loodustingimustest, majanduslikest iseärasustest, osalt pikaajalistest kokkupuudetest lääne- või idanaabritega.

Traditsioonilisele rahvakultuurile iseloomulike tunnuste põhjal võib Eesti jaotada kolmeks: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti. Rahvarõivaste käsitlustes vaadeldakse Lääne-Eesti mandriosa ja saari eraldi. Täiesti eriilmelised on rannarootsi ja peipsivene alad.
  Põhja- ja Lõuna-Eesti on majanduslikult arenenud piirkonnad. Idamõjud avalduvad mõlemal pool eelkõige vanades rahvapärastes põlluharimisriistades ja veovahendites. Nii kasutati 19. sajandil ja kohati 20. sajandi alguseski harkatra, karuäket, hambulise teraga sirpi ja ida-euroopa tüüpi rege. Põhja- ja lõunaeestilised erinevused säilisid visalt Eesti Liivi- ja Eestimaa kubermanguks jaotumise tõttu.
Põhja-Eesti on tänu suuremate linnade, eriti Tallinna ja Narva kaubandusele olnud uuendustele vastuvõtlik. Eriti selgesti tuleb see ilmsiks moemuutustes ja rahvarõivaste arengus 18.–19. sajandil. Omanäoline on olnud Kirde-Eesti rannikuala, kus on märgatavad soome ning idaosas vadja-isuri mõjud.
Lõuna-Eesti on olnud kultuuriliselt silmatorkavalt alalhoidlik ja traditsioone säilitav, mis ilmneb eriti Mulgi ja Setu alal. Vana rõivastumisviis säilis heal järjel olnud Mulgimaal 19. sajandi teisel poolelgi. Mulgimaa omapära tulenes osaliselt ka läti asustuselemendist. Kordumatu on Setumaa vanapärane, tugevate vene mõjudega kultuur.
Lääne-Eesti kultuurivaldkonna moodustavad mandri loodeosa, Saare- ja Hiiumaa koos väiksemate saartega. Sellel alal leidub rohkesti vanu Kesk-Euroopa ja Skandinaavia mõjutusi, mida on osaliselt levitanud ka 13. sajandil kujunema hakanud rootsi rannikuasustus. Lääne-Eesti oli 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel majanduslikult mahajäänud ala, kus põllundus oli kalapüügi, meresõidu ja ulgtööde kõrval teisejärguline. Seal säilis mitmeid mujal ammu käibelt kadunud tööriistu, nagu vannasader, siledateraline sirp ja sõiduvahendina sebaregi. Tänu elavale suhtlemisele teiste rahvastega levisid aga kiiremini mitmed uued töövõtted, mis peegelduvad eriti Lääne-Eesti meeste kaunistatud käsitöödes.
Igal Eesti saarel on omad erijooned. Märkimisväärseim on aga Lääne-Saaremaa, mida on mõjutanud tihedad sidemed Gotlandi ja Kuramaaga.
Vana rahvakultuur säilis veel 20. sajandi esimesel poolel Lääne-Eesti saartel, Kihnus osaliselt tänapäevalgi, ja Setumaal.