Eesti perekonnanimede uurimisest

Esimesena on Eesti perekonnanimedest kirjutanud A. W. Hupel, kes mainis mõningaid perekonnanimesid 18. sajandi lõpust, pöörates tähelepanu ka nende tekkimisele (Hupel 1777: 128; vt ka Eesti ajaloo lugemik III. 1929: 118) Ka O. W. Masing on esitanud teateid eestlaste perekonnanimede võtmisest ning samal ajal on ta ise aktiivselt suunanud eestlaste perekonnanimede valikut, jagades talupoegadele õpetussõnu, milliseid nimesid on sobilik endale võtta, milliseid aga hoopistükkis vältida (Maarahwa Nädalaleht. 1822. 20. dets; vt ka Eesti NSV ajaloo lugemik I. 1960: 433-434). Esimeseks spetsiaalkäsitluseks, kus uurimisobjektiks olid Tartu perekonnanimed, on 1868. aastal ilmunud L. Meyeri töö (lk 293). Tsaaririigi perioodil on eesti nimedest kirjutanud V. Reimann (1989), M. J. Eisen (1915; 1923: 4-10), aga ka genealoogid M. Lipp (1932) ja teised (Undritz 1912; Kurrikoff 1913).1

Tartu Ülikooli initsiatiivil (A. Saareste, P. Ariste) koostati 1930. aastatel Eesti perekonnanimede kartoteek. Suurem osa sellest hävis 1965. aasta tulekahjus. Riigi statistikaamet koostas 1934. aasta rahvaloenduse andmete põhjal Eesti perekonnanimede loenduse (Lepp 1936; vt Roos 1936). Selle käigus koostatud kartoteekide edasine saatus on uurijatele teadmata.

Pärast Teist maailmasõda olid tuntumad uurijad E. Rajandi ja H. Tarand, kes avaldasid suhteliselt kitsale allikmaterjalile tuginedes kaks heatasemelist kirjutist, kus muuhulgas esitati ulatuslik uurimisprogramm (1966a, 1966b). 1968. aastal valmis Tartu Ülikooli ajaloo-osakonnas Mare Selli diplomitöö, kus lähemalt vaadeldi kolme kihelkonna (Sangaste, Muhu ja Väike-Maarja) perekonnanimesid.

Senistes uurimustes on toetutud ühe või teise kitsama piirkonna (kuni 3 kihelkonda) nimeainesele, traditsioonidele või siitsealt nopitud huvitavatele näidetele. 1930. aastatel koostatud kartoteegid kajastasid nende koostamise aegset nimede seisu, ent kahjuks jõuti neidki andmeid vaid põgusalt kasutada. Kogu Eestit haaravat nimede algkodusid sisaldavat paber- või elektroonilisel alusel kartoteeki pole varem loodud.

Käesoleva artikli autori tõi perekonnanimede teema juurde rahvarände uurimine. Rände mikroanalüüs (eriti järkränne, remigratsioon jm) eeldab inimeste identifitseerimist nime abil. Nii valmiski Eesti Ajalooarhiivis, Perekonnaameti arhiivis jm talletatud arhivaalide põhjal ca 80 000 kirjest koosnev andmebaas, mis esitab 1835. aastaks pandud nimed koos nende täpsete algkodudega. Võtmeväljana on esitatud nime häälduspärane kirjapilt; programm võimaldab nimesid erineval viisil analüüsida, rühmitada ning välja trükkida levikukaardid (vt lähemalt Must 1995, CD-ROM on uurijatele kättesaadav näiteks Eesti Ajalooarhiivis ja Tartu Ülikooli raamatukogus). Nimetatud elektroonilisel publikatsioonil põhineb ka käesolev kirjutis.

19. sajandi algupool tõi Eesti talurahvale kaasa mitmeid suuri reforme. 1816./1819. aastal kaotati pärisorjus. Sellele järgnes nimereform: 1822.-1826. aastani said endale perekonnanimed kõik priikslastud Lõuna-Eesti (Liivimaa kubermang), 1835. aastal ka Põhja-Eesti (Eestimaa kubermang) talupojad. Mõnel pool oli nimede panemisega ka varem algust tehtud. Kõige varem (1809) on kogu kihelkonna talurahvas nimed saanud Kanepis sealse pastori ja Võrumaa praosti J. Ph. von Rothi (1754-1818) initsiatiivil.

1820.-1830. aastad olid aeg, mil Eesti kuulus Vene riiki, aga valitsev klass (mõisnikud, pastorid) olid sakslased. Eesti kirjakeel oli kujunemisjärgus ja omavahelises suhtluses kasutasid talupojad ehedat murdekeelt, igas maanurgas loomulikult oma. Nii kannavad ka eesti nimed nende aastate pitserit, sisaldades huvitavat murdeainest ja kirjeldades tollast mikro ja makromaailma. Uurijatele aga tekitab tõsist peavalu tollaste nimede kirjapilt ning vanalt kirjaviisilt uuele üleminekul tekkinud arvukate uute ja vanade nimekujude rahulik kooseksisteerimine. Pea kõik autorid, kes on vanadest nimedest kirjutanud, toovad rohkesti näiteid nende kummalisest kirjutusviisist. J. M. Eisen näitab, kuidas Tartu kaupmehe Kuivliha Mardi nimi kirjutati allikates küll Martin Kuiwleha, Kuiwlecha, Keuwleha, Kewleha, Kuiblia ja lõpuks Dreigefleisch (Eisen: 9).Hoopis keeruline on olukord täpiliste tähtede, eriti aga õ-tähe kirjutamisega, mida ladina tähestik ju ei tundnud. Nimi, mida tõenäoliselt hääldati Nõmm, esines allikates kujul Namm, Nemm, Nimm, Noemm, Nömm, lisaks variandid ühekordse mga. Nii tuli andmebaasis nimede originaalkujule lisada ka normaliseeritud variant - nime tõenäoline häälduspärane kirjapilt nimepaneku ajal. Nii leiame andmebaasist nime Gerweotz ka päringuga Järveots, vanas kirjaviisis kirjutatud (ja sageli tänaseni säilitatud) Karro avaneb ka päringuga Karu jne.

Nimed pakuvad huvi omaaegse mõttemaailma peegeldusena, kirjeldades talupoega ümbritsevat maailma. Läbilõikena ühe piirkonna nimistust on esitatud katked Kanepis 1809. aastal pandud nimedest (vt tabel 1).

Küsimus on aga selles, kui suur oli ühes või teises piirkonnas nime saaja valikuvabadus. Siit omakorda tuleneb, millise inimese maailma ühe või teise piirkonna nimed kajastavad. Kas talupoja (nime saaja) kaasaegset või esivanematelt traditsioonina kaasasaadut? Või ehk sakslasest mõisaametniku, mõisniku või pastori oma? Reas valdades domineerivad saksakeelsed nimed, teisal son-lõpulised patronüümid või eestisaksa segakeelsed nimed näiteks kohustusliku mann lõpuga. On kihelkondi, kus selliste nimede osakaal on üle 50%. Madal on nende osakaal Saaremaal, keskmiselt 7% lähedal.

Uurides nimestikke kui tervikuid on võimalik sellelegi küsimusele suurema või väiksema tõenäosusega vastata. Pastori suunavast osast räägib kogu kihelkonna nimestiku suhteline ühtsus (patronüümide, loodusnimede, saksapäraste nimede või patronüümide, lühikeste või pikkade nimede domineerimine kogu kihelkonnas, kindlate nimelõppude kasutamine kogu kihelkonnas, samuti piiblinimede ja piiblist tuntud taime ja kohanimede suur osakaal). Mõisnike ja mõisaametnike looming väljendub saksapäraste ja muude kultuurnimede (teiste riikide linnade nimed) suures osakaalus kihelkonna mõne üksiku valla nimestikus ja selle erinevuses kihelkonna teiste osade üldisest nimepildist. Esivanemate traditsioon elab sajanditevanuste kohanimede kasutamises perekonnanimedena.

Ka eestipäraste nimede valikul paistab kohati silma tugevate ^sabloonide olemasolu. Sellele viitavad kõige levinumate nimede (mida esines enam kui 50 vallas) korrelatsioonanalüüsi tulemused. Ühte nimerühma kuulusid kas puude ja taimede nimetused, ametinimetused, metsloomade ja lindude nimetused, patronüümid jne. Kui vallas esines nimi Kuusk, siis esinesid seal reeglina ka Kask, Lepp ja Tamm, kui esines nimi Hunt, leidusid ka Karu, Rebane, Ilves ja Jänes, jne (nagu näitab kaart 1, esines Hunt ilma Karuta neljas kihelkonnas). Erinevatesse rühmadesse kuuluvaid nimesid esines samas vallas harva. Üldjuhul ei mahtunud ühte valda nimepaarid Karu-Liiv, Jürgenson-Kuusk, Jänes-Tamm, Kokk-Lepp, Koppel-Luik jt. Harva esinesid koos ka erinevatesse rühmadesse kuuluvad Kuusk ja Kuusik, Kask ja Kaasik, Lepp ja Lepik.

Tabel 1

Talupoja maailm: väljavõte Kanepi kihelkonna perekonnanimedest

Töö ja majapidamisriistad, materjalid ja muu igapäevases elus vajaminev: Kirves, Kiin, Peitel, Reha, Saag, Vikat, Väits, Öövel, Nõgel, Alas, Vasar, Alapuu, Kolk, Lokk, Ark, Sirkel, Pikksilm, Kepp, Vits, Roigas, Vanker, Rumm, Regi, Saan, Kelk, Jalas, Kuljus, Look, Ass, Ratas, Laev, Lootsik, Paadi, Parv, Mõrd, Noot, Kaan, Kaas, Kalts, Kannus, Kupp, Kurn, Pudel, Põhi, Sarv, Taba, Tool, Tuli, Kruvi, Nagel, Ruus, Lubi, Raud, Tina, Traat, Vask.

Hooned ja ehitised, majakraam: Maja, Koda, Talu, Tare, Kelder, Ait, Veski, Hütt, Katus, Ahi, Keres, Keris, Kapp, Iste, Kirst, Karp, Kast, Küünal, Laud, Kramp, Taba, Võti, Anker, Anum, Konks, Kabel, Katel, Mold, Renn, Salv, Pann, Redel, Länik, Korv, Sari, Riit; Sild ja Truup.

Söögi joogilaud: Heering, Juust, Kakk, Karask, Kook, Leib, Mesi, Sai, Sool, Viin.

Riide ja ehtekirst: Rõivas, Kübar, Kasuk, Jakk, Kudu, Lõuend, Pannel, Samet, Sõlg, Sõrmus, Hõbe, Kuld, Perli.

Põllutööga seonduv: Aas, Ale, Nurm, Koppel, Põld, Põllu, Maa, Muld, Ader, Vagu, Künd, Külv, Oras, Kesva, Nisu, Kõrs, Vili, Akk, Jahu, Herne, Lina, Naaris, Kari, Hein.

Ilm ja aeg: Ilm, Kaste, Tuul, Pilv, Sadu, Sagar, Vihm, Pikne, Välk, Lumi.

Aastaajad ja lühemad ajamääratlused: Suvi, Sügis, Talv, Espäiv, Reede, Agu, Algus, Päiv, Tund, Odang, Eha, Mullu, Ommen, Juba.

Loodus: Loodus, Vesi, Läte, Lomp, Oja, Jõgi, Jõgesuu, Järv, Laine, Sonn, Ranna, Org, Soo, Tanum, Veer, Välja, Luht, Kivi, Mets, Lepik .

Metsloomad ja linnud, kalad: Lind, Loom, Aigru, Arak, Haukas, Kaarna, Kull, Luik, Mõtus, Rästas, Teder, Tigane, Vares, Vutt, Västrik, Hiir, Luts, Nirk, Põder, Rebane, Sisask, Uint, Koger, Haug, Vähk, Ritsik.

Koduloomad ja linnud: Hani, Kana, Kukk, Lojus, Sikk.

Puud, taimed ja nende osad: Kuus, Kuusk, Künnapa, Kõiv, Lepp, Lõhmus, Nulg, Pettai, Saar, Seeder, Tamm, Toom, Ubin, Vaher, Kalmus, Kanep, Köömel, Leht, Lill, Oblik, Ohak, Urb, Võsu, Juur.

Inimese enda kehaosad ja muu tema juurde kuuluv: Hammas, Keel, Kops, Kõrv, Piho, Silm, Sõrm, Hääl, Sülg.

Omadust või seisundit näitavad omadus ja nimisõnad: Armulik, Aus, Ealik, Jahe, Kermas, Külm, Kõrge, Leige, Napp, Palav, Rõõmus, Selge, Terav, Tulus, Vaga, Valge, Verev, Võõras, Ämar, Õdus, Õkva, Hüva, Ärevus, Õigus, Heldus, Ilu, Hirm, Janu, Kangus, Lootus, Meel, Mure, Kasu, Hool, Puna, Rahu, Ramm, Ruttu, Tarkus, Tühis.

Sotsiaalset staatust ja ametit näitavad nimetused: Aadel, Rüütel, Alamb, Teener, Kasvand, Lats, Ori, Soldat, Sõber, Aidnik, Kerner, Kilter, Kütt, Kangru, Müller, Müürsepp, Paksepp, Pruul, Puusepp, Pütsepp, Raudsepp, Rätsepp, Tõldsepp.

Haridus ja kultuurielu valdkond: Kool, Kiri, Laul, Mõistus, Mõte, Nali, Pill, Raamat, Sõna, Täht, Viga.

Ühiskondlikõiguslik valdkond: Küla, Uulits, Säädus, Kohus, Otsus.

Kauplemise, majandustegevuse ja metroloogiaga seotud aines: Pund, Sälitus, Raha, Taaler, Tasu, Tegu, Tulu.

Patronüümset päritolu ning eesnimedest tuletatud nimed: Adamson, Jakobson, Jansen, Juhanson, Jürgenson, Paulson, Peterson, Tomson, Abel, Märt, Nigola.

Tabel 2

Eesti populaarsemad nimed (arv näitab kohta edetabelis)

Ametid: 5. Sepp, 16. Puusepp, 23. Mölder, 24. Kütt 33. Raudsepp, 36. Kokk, 38. Kangur, 43. Rätsepp.

Loodus: 4. Lepik, 7. Mägi, 13. Koppel, 14. Kaasik, 22. Allik, 26. Mets, 29. Kivi, 31. Liiv, 40. Kuusik, 42. Aru, 45. Jõgi, 51. Kruus, 52. Nõmm.

Metsloomad ja linnud: 6. Karu, 9. Kukk, 18. Luik, 20. Rebane, 22. Ilves, 25. Kull, 28. Põder, 32. Hunt, 35. Jänes, 37. Teder, 46. Lind, 49. Vares.

Patronüümid: 3. Juhanson, 8. Peterson, 11. Jürgenson, 15. Jakobson, 17. Tomson, 30. Mihkelson, 34. Adamson, 41. Jaanson, 50. Tõnisson, 53. Martinson, 54. Madisson.

Puud ja taimed: 1. Saar, 2. Tamm, 10. Kask, 12. Lepp, 19. Kuusk, 27. Paju, 44. Roos, 48. Vaher.

Eelöeldust järeldub, et nimede järgi ei tasu teha liiga ennatlikke järeldusi ühe või teise nähtuse leviku või tähtuse kohta tollases maailmapildis. Kui ülimalt populaarset perekonnanime Hunt mõnes kihelkonnas ei esinenud, ei tähenda see veel sugugi, et see loom tolle piirkonna inimeste teadvuses tähtsal kohal poleks asunud. Kasutusel võis olla murdesõnaline nimetus (Susi); piirkonnas võisid domineerida patronüümid, mille sekka hunt kohe kuidagi ei sobinud või jällegi saksapärased nimed (Wolff, isegi Wolfsmann); peamiselt Ida-Eestis (Tartu, Võru, Viru, aga ka ühes Järvamaa vallas leiame nähtavasti venekeelse nimetuse Volk; mõnes piirkonnas (Harjus ja Järvas) võis hunt olla tõepoolest tabu.

Aamisepp, Püttasepp, Tündersepp, Vaatsepp...

Käesolevas artiklis jätame vaatluse alt välja eesti nimede tähendusliku külje - see on teema, mis vajab küllaltki mahukat eraldi käsitlust. Siiski esitaksin fragmendi, mis võiks etnograafidele ja maakäsitöö ajaloo uurijatele huvi pakkuda. See on väljavõte nimedest, mille üheks osaks oli sõna sepp.

Tabel 3

"sepp"lõpuliste nimede esinemissagedus (arv näitab valdade arvu, kus nimi esines)

Ühes kuni viies vallas esinesid: Altsepp, Andresepp, Arjasepp, Kartsepp, Katelsepp, Katlasepp, Kerbsepp, Kivisepp, Kleinsepp, Kliissepp, Kobrorätsepp, Korjaksepp, Kroonsepp, Krusensepp, Kupersepp, Kõvesepp, Lakusepp, Langsepp, Lausepp, Lestsepp, Luasepp, Lutsepp, Lütsepp, Luusepp, Maasepp, Madisepp, Maisepp, Marsepp, Martsepp, Mäesepp, Nahasepp, Nahksepp, Ossepp, Otsepp, Padusepp, Pakksepp, Pangsepp, Parksepp, Poolsepp, Posepp, Pruuksepp, Põldsepp, Saarsepp, Sarjasepp, Sisirätsepp, Sorgsepp, Sungisepp, Sõelsepp, Talbsepp, Tarkusepp, Tinasepp, Tündersepp, Uissepp, Vaabisepp, Vaatsepp, Valjasepp, Vanasepp, Venesepp, Villasepp, Vokksepp, Vulvisepp, Ülsepp.

Ülalmainitud asjaolude tõttu oli eesti nimede arv väga suur. Erinevaid nimesid oli ca 41 000. Neist ca 29 000 on lokaliseeritavad ühe konkreetse vallaga. Ülejäänud ca 12 000 nimest on paljud määratavad kihelkonna, maakonna või ka mitme, vahel erinevatesse maakondadesse jääva naaberkihelkonnaga. Nimedepaneku aegu oli Eesti kihelkondades 100 hinge kohta keskmiselt ligi 12 erinevat nime. Tuginedes E. Rajandile ja H. Tarandile võime arvata, et see näitaja oli umbes 25 korda suurem kui Prantsusmaal (1966a: 228). Kõige rohkem oli erinevaid nimesid Järvamaa kihelkondades - Järva-Jaanis ja Järva-Madisel oli 100 hinge kohta kasutusel üle 18 nime, ühe nime kohta seega keskmiselt vaid 5-6 kandjat. Palju erinevaid nimesid käibis Saaremaal, eriti Pöides. Kõige nimevaesemad piirkonnad olid Pärnu ja Viljandimaa, kus mõnes kihelkonnas oli 100 hinge kohta vähem kui 7 nime. Kui sellele lisandus ka eesnimede valiku küllatki kitsas traditsioon, püsisid nimereformieelsed, talunimedega seotud perekonanimed veel kaua tavakäibes. Arvukusest tingituna on eesti nimedel hea geograafiline lahutusvõime, mis loob eeldused nimekogu kasutamiseks rahvarände ja suguvõsa ajaloo uurimisel.

Nimesid on võimalik eristada selle järgi, millise piirkonna nad katavad. Mugav on lähtuda omaaegsest administratiivterritoriaalsest printsiibist ning eristada kihelkondliku, maakondliku, kubermangulise levikuga ja rahvuse kogu asualal haaravaid nimesid. Esimesena nimetatuid võime nimetada unikaalseteks, viimaseid universaalseteks. Toodud jaotuse loogiliseks jätkuks oleksid globaalse levikuga nimed, mida on arvestataval hulgal võetud maailma erinevates piirkondades. Viimast jaotust on käesolevas käsitluses ignoreeritud. Ehkki maitsva nime Pumpernickel kandjaid võis esineda nii mõneski Saksamaa nurgas ning nimi Kennedy oli kohe päris kindlasti levinud ka mujal kui Eestis, on nad meie käsitluses unikaalsed, esimene lokaliseeritav Kilingi vallaga (Saa) Pärnumaal, teine Huuksiga (Pee) Järvas.

Eestis oli ligikaudu 29000 unikaalset perekonnanime. See tähendab, et nimi Ernesaks esines ainult Perilas (HJn), Kokla Hiiumaal Villivallas (Phl), Laidoner Viiratsis (Vlj), Parming Ruusal (Räp), Reinans Perilas (Rid), Tennosaar Võnnu pastoraadis, Savisaar VastseKuustes (Võn), Veetõusme Tuhalas (Kos) jne jne. Eestimaa kubermangu kihelkondades oli unikaalseid nimesid rohkem kui Liivimaal. Nimed pandi siin hiljem ning Liivimaa kogemusest oli aega õppida. Mitmeid LõunaEesti stampnimesid (nt Mihkelson) pandi siin oluliselt vähem. Harjumaal ja Järvamaal ei langenud unikaalsete nimede osakaal üheski kihelkonnas alla kolmandiku. Väga palju oli neid Vormsis - 61%. See oli rannarootslaste asuala ja nimed rootsikeelsed ning teiselpool merd ei pruukinud nad unikaalsed olla.

Lõuna-Eestis oli unikaalseid nimesid vähem. Pärnumaa kihelkondades kõikus nende osakaal 21-38% vahel, Viljandimaal 24-35% piires. Kõrgem oli nende osakaal Võrumaal - 28-82%. Siia kuulub ka absoluutne rekord - enam kui 4/5 Räpina kihelkonna nimedest olid sellised, mida mujal ei esinenud. See seletub Räpina oma nimelõpu ing kasutamisega (mitte Jüri, vaid Jüring, mitte Sepp vaid Seping jne).

Kubermangulise levikuga nime näiteks võiks sobida nimepaar Kreek ja Ernits. Neist esimest esines hajutatult 18 Eestimaa kubermangu vallas, teine aga 15 vallas Liivimaa kubermangus. Kaardil 2 esitatud nimedest on mitmed maakondliku levikuga. Näiteks nimi Raun esines 12 erinevas vallas, mis kõik asusid Saaremaal (vt kaart 2). Tegelikult ei sõltunud nimed muidugi valitsevast administratiivterritoriaalsest jaotusest - olemasolevad kultuuri ja murdealad kattusid sellega vaid osaliselt. Nii näiteks esinesid suhteliselt kompaktsete aladena siin ja sealpool Tartu ja Võrumaa piiri nimed Kõiv (18 valda), Urm (9), Mällo (8), Udras (8), Annuk (8), Kenk (7) jne. EdelaEestis olid sellisteks nimedeks näiteks Soots (8), Lõmps (7), Soovik jpt.

Sageli kajastuvad nimes paikkonna looduslikud olud, mis võivad samuti olla mingi kindla geograafilise piirkonnaga. Huvitav on vaadata nime Kallas levikukaarti - otsekui pitsiga on ääristatud suurte veekogude (meri, Peipsi ja Võrtsjärv) rannajoon.

Nimekogu kujutab endast hästi dateeritud (1822-1835) ja lokaliseeritud sõnavarakogu. Arvutiprogramm võimaldab meil kombineerida murdesõnade levikukaarte nii üksikute nimede, nende paaride või ka suuremate rühmade kaupa (Metsis-Mõtus, Raja-Piir(i), Hunt-Susi, Kukk-Kikas). Mõnel juhul joonistuvad kaardil välja selgelt piiritletavad levikualad (vt kaart 3), teisel juhul on nende vahel üleminekualad, kus paralleelselt käibivad mõlemad nimed (nt Kodaveres esines nii nimi Raja kui Piiri). Hundi ja Susi levikukaart eeldab juba väikest kommentaari. Susi valitsemine KaguEestis on igati ootuspärane, samuti Hundi ja Susi segaala LõunaTartumaal ja Mulgimaal. Üllatav võib tunduda Susi esinemine Raplas ning kooseksisteerimine Hundiga Põltsamaal ja Vaivaras. Antud juhul on tegemist eesti keele murretele nii omase sama sõna piirkonniti erineva tähendusega. Vaivaras ja Põltsamaal tähendas Susi nõelussi. Vaevalt Susi Raplaski hunti tähendas: naaberkihelkonnas Juurus tähendanud see kraavikaevajat või nõelussi (Väike murdesõnastik. II. 1989: 446).

Mitmed sõnad (nt kama), mis olid murdesõnastiku järgi tuntud suures osas Eestis, näikse nimekogu järgi omavat küllaltki kitsast ja selgepiirilist kasutusala. Võibolla see 1830. aastateks nii oligi ning sõna (ja tema poolt väljendatav nähtus) on sellest algkodust lähtuvalt hiljem laiemalt levinud?

Eesti nimede tugev geograafiline lahutusvõime loob head võimalused nende kasutamiseks rahvarände makroanalüüsil ning lubab selle kaudu hinnata erinevate piirkondade kultuurimõjutusi. Kui me võrdleme näiteks mingi piirkonna (nimede eestistamise aegsest perioodist) pärinevat elanike nimekirja nimede andmebaasiga, saame kindlaks teha, kui suur võiks olla sisserändajate ligikaudne osakaal rahvastikus ning millistest piirkondadest on uusasukad tulnud. Vastavalt kasutatavale allikale võime teada saada muudki. Vallanimekirjade puhul näeme, millise sotsiaalse staatuse (pärisperemees, rendiperemees, sulasrahvas, käsitööline) on uusasukad selles piirkonnas omandanud. Nii näiteks selgub, et Saarde kihelkond on saanud 19. sajandi teisel ja kolmandal veerandil rohkesti lisarahvast Tori, PärnuJaagupi ja Vändra kihelkonnast. Osaliselt - uusasukate osakaalu ja sotsiaalse seisundi, mitte rände lähtekohtade määramiseks - on sellist meetodit kasutatud varemgi (Kurm 1988; Lass 1988).

Ka nimed ise võivad sisaldada kaudseid andmeid juba nimepanekueelsest ajast pärinevast rändest: nimi Viru esines ainult väljaspool Virumaad, Järva väljaspool Järvamaad, Saare 18 mandri ja ühes Hiiumaa kihelkonnas (aga mitte Saaremaal), Hiiumats ainult Läänemaa mandriosas jne. Väga suure tõenäosusega väljendavad need nimed oma kandjate varasemat kodumaad.

Paljud perekonnanimed on tuletatud kohanimedest (talude nimedest). Mäletatavasti soovitati talupoegadele nimede võtmise ajal valida nimesid just oma talude järgi. Talude nimed olid kasutajatele suupärased, pealegi oli neil keskne koht kogu senises nimetraditsioonis. Sellised nimed ei jutusta meile 1820.-1830. aastate mõttemallidest, vaid sisaldavad traditsiooni, mis võis tolleks hetkeks ulatuda mitme sajandini. Võrdlesime Pärnumaa perekonnanimesid 17. sajandi (1681/83) kaardikirjeldusraamatutes esinevate talude nimedega (Eesti Ajalooarhiiv. F. 308 - Liivimaa kubermangu joonestuskoda). Viimased moodustavad kohati (Audru) kuni 15% perekonnanimede koguhulgast. Nimetraditsioon oli tugevam individualismi soosivates metsakülas, nõrk suurtes väljakülades.

Toponüümilise ainese läbitöötatuse astmelt on õnnelikus olukorras Tartumaa (Pall 1969, 1970; Liitoja 1992). Võrreldes perekonnanimesid Ü. Liitoja esitatud andmetega näeme, et Laiusel ja Palamusel ulatus talu nimedest tuletatud perekonnanimede osakaal 1/6ni. MaarjaMagdaleena kihelkonnas oli neid enam kui viiendik (22,7%).

Nime üheks tunnuseks on tüve kõrval nime lõpp. Paljude rahvaste nimede puhul on just see tunnus kõige kindlam viide nime kandja piirkondlikule või rahvuslikule päritolule. Eesti nimede puhul kindlast rahvuslikust nimelõpust ei räägita - alles nimede eestistamise perioodil 1930. aastatel üritati propageerida eestlastele sobilikena ste-lõpulisi nimesid. Nagu üldiselt teada, moodustasid 160 aastat tagasi kõige arvukama rühma saksapärase mann ja son lõpuga nimed. Andmebaasist selgus, et populaarsuse edetabeli esikolmikusse mahtusid siiski eestipärased kas-lõpulised nimed. Osaliselt olid need omadussõnad (Mõjukas, Naljakas, Nõukas, Rikas, Rutakas jt), valdavalt aga nimisõnad (Allikas, Arakas, Jalakas, Juurikas, Kaabakas, Kadakas, Kannikas, Kikas, Kivirusikas, Lukas, Lusikas, Lutikas jpt).