Kui ma kevadisel Eesti Rahva Muuseumi konverentsil pidasin ettekande talu pärimisest, siis kuulsin pärast kommentaari: "Oli huvitav, aga mis on sellel pistmist etnograafiaga". Sama probleem kerkis ka konverentsijärgsel arutelul. Siiski leiti ettekandest ka "etnograafiat" - juttu oli ju kaasavarast jms. See seik peegeldab laiemalt levinud seisukohta. Eesti etnoloogide huvisfääride iseloomustainiseks sobib hästi O. Löfgreni 20 aasta tagune hinnang Skandinaavia etnoloogide (talu)peret käsitlevatele töödele - materjali on analüüsitud peamiselt pere rituaalse organisatsiooni aspektist, st arvukalt on töid pulmakommetest, kuid vähe abiellumisstrateegiatest, tunduvalt rohkem teatakse matusekommetest kui pärimissüsteemidest.1 Pärimisprobleemid on olnud Eestis peamiselt õigusteadlaste ja sotsiaalpoliitikute käsitleda. Etnoloogid on üksikutes muudele küsimustele keskendunud artiklites puudutanud ka pärimist, vastav 1õik ei puudu Eesti rahvakultuuri ülevaatestki2, ent ühtki eriuurimust pole võimalik esile tuua.3

Aja jooksul on kujunenud nii, et etnoloogial on lisaks talle (ainu)omastele probleemidele ka "oma" allikad. Paraku on sellist allikate lahterdamist sageli raske põhjendada millegi muu kui traditsiooniga. Eesti etnoloogia on kujunenud vana rahvakultuuri resp. talupojakultuuri kogudes/päästes, selle jäänuseid/aardeid korjates sõna otseses mõttes rahva käest. Tendents tugineda suulistele allikatele4 on jäänud valdavaks tänaseni, ka selliste küsimuste puhul, mille kohta saaks ajalooarhiividest võrratult paremaid andmeid.5 Rahva suust kogutud materjalil on oma väärtus, see on kasulik täiendus arhiiviriiuleil lebavatele rnaterjalidele ja abiks nende interpreteerimisel, kuid paljudel juhtudel kujutab sellisel moel saadud informatsioon vaid "pinnavirvendust". Eelnev jutt võib tunduda sissemurdmisena lahtisest uksest, kuid meenutades kasvõi Tartu Ülikooli etnoloogiaiüliõpilaste diplomitööde kaitsmisi sel kevadel, kui tuliselt vaieldi "etnoloogiliste" allikate üle, pole see siiski päris ülearune. Käesolevas artiklis vaatlen üht sellist allikate liiki - testamenti6, millel tavaarusaamade kohaselt ei peaks kuigi palju etnoloogiaga pistmist olema, sobides pigem "igavate juriidiliste dokumentide" lahtrisse.

Artikli eesmärk on analüüsida testamenti kujundanud tegureid ning testamentide rakendamist talupoegade poolt7 ning näidata neis sisalduva informatsiooni etnoloogilist väärtust. Empiiriliseks aluseks on ühe Liivimaa valla (Tarvastu) materjalid, põhiliselt ajavahemikust 1866-1916.8 Kuna vaatlen testamenti kui pärimise uurimise allikat9, siis selgitaksin järgnevalt pärimise ja pärimiskorralduse tähendust.

Pärimine on omaniku surmale järgnev vara edasiandmine järglas(t)ele. Etnoloog ei peaks seda vaatlema lahus teistest vara jagamise vormidest, nagu kaasavara, kingitused jms, mille käigus läheb vara järeltulevale põIvkonnale enne omaniku surma. Pärimine (kitsas tähenduses) on üks osa komplekssest kapitali edasiandmise protsessist vanematelt järglastele. Pärimissüsteemi peetakse üheks talupojaühiskonna sotsiaalse organisatsiooni võtmeelemendiks. Teatavat liiki pärimiskorraidus on seotud sugulussuhete, pere struktuuri, asustuse laadi, ühiskonna kihistumise ja teiste sotsiaalse organisatsiooni aspektidega.10 J. Goody jt uurijad on juhtinud tähelepanu sellele, et pärimine pole ainult sotsiaalse süsteemi taastootmise vahendiks, vaid see struktureerib ka inimestevahelisi suhteid.11 Näiteks vanemliku võimu ulatus laste üle sõItub osaliselt asjaolust, kui palju võimu vanemad seaduslikult ja traditsiooniliselt omavad otsustamisel, kes lastest pärib, millist toetust vanemad vanas põIves vajavad. Küllaltki ilmne on seos maa vähesuse ja vanemliku võimu vahel.12 Oluline on seejuures altematiivide olemasolu, nii vanemate kui laste jaoks, mis omakorda sõItub majandusliku ja poliitilise elu ning haridussüsteemi arengust.

Kasutades mõistet pärimissüteem, peaks täpselt jälgima, mida selle all igal konkreetsel juhul mõeldakse, kuna see võib sõltuvalt sõnakasutajast viidata nii seadusele, tavadele kui praktikale. Need kolm ei pruugi aga ühtida ning võivad isegi olla vastuolus.14 Pärimise käsitlustes on esindatud mõ1emad äärmused, nii seadustel põhinev ideaaltüüpidele ja nende mõjule keskenduv lähenemisviis kui tavade uurimine. Uurijad on jõudnud selgusele, et normatiivne lähenemine võib pärimissüsteemide uurimisel eksiteele viia. Seadused ei ole alati kooskõ1as kohalike tavadega ja peegeldavad mõnel puhul pigem poliitilise ja majandusliku eliidi huve kui talupoegade strateegilisi eelistusi. Kahe diametraalselt erineva legaalse pärimisideoloogia puhul võib praktika osutuda põhimõtteliselt sarnaseks.15 Seadust tuleks vaadelda pigem võimaldava kui ettekirjutavana. Kuna seaduses pole kõik täpselt paika pandud, jääb probleemi lahendamisel manööverdamisruumi, eriti arvestades, et maa pole ainuke talupoja vara liik või rikkuse mõõt.16 Seadus on üks tegur teiste hulgas. Tavad on talupoegade traditsioonilised käitumisreeglid. Kuigi tavade all mõeldakse harilikult traditsioonilist praktikat, võib seegi muutuda ideoloogiaks, mida ellu ei viida.17

Lühidalt ajaloolisest situatsioonist, kus vaatluse alla tulevad dokumendid kujunesid. 19. sajandi keskpaigas vastuvõetud agraar- ehk talurahvaseadustega18 sai paar aastakümmet varem pärisorjusest vabastatud maarahvas reaalse võimaluse talud päriseks osta. Sellega seoses muutus talu, varem osa mõisa varakompleksist, iseseisvaks tsiviilõigusliku käibe objektiks.19 Mainitud seadustes on ka talupoegade perekonna ja pärimise kohta käivad normid20 ja õigus teha testamenti. Talupoegade päritav valdusõigus vallas- ja kinnisvarale oli kirjas ka sajandialguse talurahvaseadustes. Talusid pärandati järglastele ka eelnevatel sajanditel, kuid talude päriseksostmisega muutus situatsioon põhimõtteliselt - talupoeg sai teha iseseisvaid korraldusi oma varanduse kohta. Talude pärimise juures olulisi norme oli ka seaduse teistes osades. Seaduses polnud kirjas, et talu tuleb tervikuna pärijale anda, kuid maade jagamisele oli seaduslik piir pandud talu minimaalsuurusega (l/8 adramaad ehk 10 taalrit). Sel moel oli võimalik reaalosadesse jagada talu, mille suurus oli vähemalt 20 taalrit (mis küll ei välistanud talu majandamist kahe iseseisva osana või üksikute tükkide andmist rendile). See määras talupoja võimalused. Seadus eelistas kinnisvara pärijana poega. Samal ajal loodi ka mehhanism talupoegadele antud õiguste realiseerimiseks. 1866. aasta maakogukonnaseadusega kujundati moodne valla omavalitsussüsteem. Hoiukorratoimetus talupoegade pärandusasjades kuulus vallakohtu kompetentsi. Vallakohtus tugineti 1860. aasta seadusele.21 Vallakohtus kinnitati talupoegade väiksemaid lepinguid, seal võis lasta kinnitada ka testamente. Avalike testamentide kõrval olid lubatud nii kirjalikud kui suulised kodused testamendid.

Tuleb silmas pidada, et vaadeldaval perioodil (19. sajandi 11 pool - 20. sajandi algus) iseloomustas Eestit partikularism seadlusandluse vallas nii seisuslikult kui ruumiliselt. Sellega kirevus ei piirdunud - olulisi erinevusi oli eri kategooria (era-, kiriku- ja riigi-) mõisaid puudutavas (agraar)seadusandluses; enamgi veel - isegi ühe mõisa piires võisid normid erineda vastavalt maa liigile (mõisa-, kvoodi-, talumaa).22 Ka talude päriseksostmine sai eri liiki maadel võimalikuks (või kohustuslikuks) eri aegadel ja erinevatel tingimustel.

Nagu öeldud, pärinevad siin kasutatud testamendid jõukamast piirkonnast (Tarvastu eramõis), kus talud suhteliselt kiiresti päriseks müüdi.23 Arvesse võttes erinevusi seadusandluses, kohalikke tavasid, ökoloogilisi tingimusi ja piirkondlikke majandusolusid, ei pruugi ühe valla materjalide analüüs anda esinduslikku pilti kogu Eesti, isegi mitte regiooni kohta24, kuid võimaldab vaadelda talupoegade käitumist mikrotasandil. Nii saab jälgida üksikute perekondade konkreetsest majanduslikust, demograafilisest, isiklikust/inimlikust olukorrast lähtuvat käitumist, vaadelda pärimist perekondlike strateegiate osana.25

Testamentide lugemisel. torkas kohe silma triviaalne tõde talupoja jaoks pole talu parandamine/pärimine pelgalt varaline küsimus. See tuleneb talumajapidamise iseloomust. Peale selle, et talu on perele elukohaks, on see ka käitis, mida tuleb käigus hoida ja edukalt juhtida. Seetõttu on oluline talu üleandmise ajastamine.

Lugedes Tarvastu vallakohtu aktiraamatusse kantud dokumente pealkirjaga testament26, torkab silma, et märkimisväärne osa neist on pigem ülalpidamis- või päranduslepingud. Sellega anti talu kohe pärijale või lubati seda teha mõne aja pärast.27 Mõningatel juhtudel on raske kindlaks teha, kas talu pärija kasutusse andmine aset leidis. Vallakohtu aktiraamatuid ja testamendi kinnitamise asju lugedes tundus testamentide hulk palju suurem kui kinnistus registrit lapates. Nende kõrvutamisel selgus huvitav asjaolu: pole harvad juhtumid, kui talupojad näiteks kuu, aasta või paar aastat pärast testamendi koostamist ja kinnitamist linnas pärijaga kinke- või ostu-müügi lepingu sõlmisid28 ja talu "ümber kirjutasid". Nii võis "testament" osutuda üheks vahedokumendiks talu andmisel järglasele. Kui seda enne surma ei tehtud, päriti selle testamendi alusel. Samas ei pruukinud ametliku omanikuvahetusega kaasneda tegelik peremehe vahetus. Näide (1899). Annan... oma tütre Marile ja tema pärijatele pärisomanduseks ja hakkab tema seda talu oma kasuks tarvitama peale minu surma ehk ma seda talu küll nüüd varsti tema nime peale ümberkirjutada kavatsen.29 Talu varasema (fiktiivse) järglase nimele kirjutamise ühe põhjusena võib tuua maksukorralduse.30

M. Mitterauer vaidab, et ülalpidamise ("pensioni-") lepingute kasutamine talu noorperemehele andmisel on olnud enam levinud piirkondades, kus mõisniku mõju taluperemehe määramisel oli suur. Neis piirkondades säilitasid seda tüüpi lepingud oma tähtsuse ka siis, kui mõisniku mõju vähenes. Piirkondades, kus pärilik õigus maale omandati varem, esines neid vähem. Peremehe soov säilitada oma positsioon kaalus üles võimaliku majandusliku kahju. Samas väidab M. Mitterauer, et 19. sajandil kahekordistus paljudes piirkondades selliste lepingute arv paari aastakümne jooksul." Seda mõjutas näiteks eluea pikenemine. Raske on lahterdada dokumente "päristestamentideks" ja ülalpidamise lepinguteks. Sageli on testamendis esitatud tingimused puhuks, kui ma aga otsustan talu siiski enne surma ära anda. Eluülevalpidamise lepingute puudumist peetakse individuaalse omandiõiguse ja arenenud turumajanduse märgiks. Põhja- ja Kesk-Euroopas kadusid need käibelt 19. sajandi 1õpul.32

Tarvastu talupoegade testamentide pikkus varieerub lausest-paarist mitmeleheküljeliste detailsete kirjeldusteni: milline ruum/ruumid, aidad jäävad/saavad lese (pärandaja) kasutusse; kui palju ja milliseid küttepuid tuleb anda või milline peab olema toatemperatuur; millist moona tuleb anda, kui lesk (pärandaja) pärijaga ühes lauas ei taha süüa, kuni täpse piimatoopide ja munade arvuni; kui sageli tuleb voodipesu vahetada ja puhast pesu anda kuidas pärijad täpselt maad ja majapidamised peavad jagama.33

Varasemad testamendid on lühemad ja lihtsamad. Tendents on raha osakaalu suurenemise ja moona mitmekesistumise suunas.

Traditsioonilises pärimisideoloogias oli talu - pärijaks vanim poeg, tema oli ka kõige sagedasem talupärija, kuid talu võidi anda ka mõnele nooremale pojale või tütrele. Teistele lastele kompenseeriti nende osa kas rahas või natuuras. Pärija osa võidi tasuda eraldades talle talust väikese käsitöölisekoha jne. Sageli saab mõni järeltulija oma osa hariduse kujul (see on mõõdetav ka rahaliselt). Tasub silmas pidada, et pärandatav vara ei piirdu materiaalse varaga. Päranduvad staatus, nimi, "kultuuriline kapital". Mõnikord on talu pärijale pandud nii rängad kohustused, et peremehekoht võis tunduda pigem karistusena. kuid ta oli siiski peremees.

Testamentidest on näha, et talupojad ei käsitlenud surmajärgset pärimist ja eluajal tehtud varalisi korraldusi eraldiseisvate nähtustena. Vara pärandamine võis alata ammu enne surma (naiteks esimese lapse abiellumisega). Näide (1910). Vanemad tütred * ja * on oma päranduseosad juba minu käest oma kaasvarandustena, kumbki 5000 kätte saanud.34

Testament on põhimõtteliselt vaid kavatsust näitav dokument, kuid seal võisid kirjas olla ka juba üleantud asjad. Kirja pandud soovid võisid jääda teoks tegemata, olles vastuolus seadusega või vaidlustatud. Pärijad võisid omavahelisel kokkuleppel asendada testamendis määratu millegi muuga. Testamendis fikseeritu ja tegelikkuse vahekorda aitavad selgitada pärijate vahel sõ1mitud lepingud. Asja pahupoolt näitavad kohtulikud vaidlused pärijjate, aga ka pärandi jätja ja pärija vahel. Selles osas on küll olulist abi suulisest pärimusest. Välitöödel Tarvastus (1993)35 kogunes mitmeid näiteid paberil kirjapandu ja "elu" erinevusest. Näiteks juhus, kui raha asemel anti talu metsast palke ja ehitati talu jõududega tütrele/väimehele kauplus. Mitmetel juhtudel pole pärijatele määratud osad lähemalt täpsustatud. Testamendid sisaldasid ka fiktiivset elementi.

Selgitusi, miks korraldused on sellised nagu nad on, ei esine kuigi tihti. Kui kellelegi rohkem määrati, aga eriti neil (harvadel) kordadel, kui seadusjärgne pärija pärandusest ilma jäeti, on seda siiski ka põhjendatud. Näide (1901). Liikuva ja Iiikumata varanduse luban peale oma surma tütrele * ja tema mehele * ühiseks omanduseks. ... Oma poja *jätan kõigest pärandusest ilma sellepärast, et ta oma elu poolest hukka on läinudja minu vastu jäme on olnud ja et tema õigusi kohtu poolt on kitsendatud.36 Valikut on (üldsõnaliselt) põhjendatud ka neil puhkudel, kui otseseid järeltulijaid polnud.

Käsitledes testamente, ei saa mööda küsimusest, kui suur osa talupoegadest ja kes tegid testamendi. See kattub osaliselt küsimusega, miks testamente tehti. Selliste ajendite kõrval nagu haigus, vanadus ja otsene soov määrata, mis saab varandusest, pean silmas testaatorite majanduslikku ja perekondlikku tausta. Kas testaatorid jagunesid samaselt erinevate sotsiaalsete gruppide esindatusele ühiskonnas? Kui testamendi teinud isikud esindasid vaid mingit spetsiifilist rühma, siis võivad erilised olla ka nende poolt tehtud korraldused. Kas testamente tegid rikkamad voi hoopis vaesemad? Kui vaeste seas esines testamente rohkem, võib see tähendada, et majanduslik olukord ei võimaldanud neil eluajal talu käest anda. Perekonnaloo taastamine võimaldab selgitada testamenditegijate perekondlikke kohustusi. Need, kes testamendi tegid, võisid olla oluliselt mõjutatud soovist kindlustada alaealiste laste käekäiku. Teades, kes tegid testamendi, võime hinnata, kui esinduslikud on need andmed üldise pärimiskorralduse kohta. Testamendi kui allika väärtus tõuseb oluliselt selle vaatlemisel koos teiste allikatega (parandiloetelud, rahvastiku- ja haridusloolised materjalid jne).

Tarvastu talupoegade pärimispraktikat iseloomustas märkimisväärne paindlikkus. On alust arvata, et selles suhtes ei erinetud Eesti teiste piirkondade talupoegadest. Paindlikkust talude pärandamisel on rõhutatud ka näiteks Skandinaavia talupoegade puhul. Võib öelda, et eksisteerivate kultuuriliste eelistuste raamistikus etendas valik olulist osa. Seda mõjutasid seadused ja regulatsioonid, kohalik väärtussüsteem ja traditsioonid, konkreetse perekonna koosseis, ökoloogilised ja majanduslikud olud ning demograafiline situatsioon.37 Testamente ja erinevaid inter vivos lepinguid võib vaadelda kui selle saavutamise vahendeid.38 Tahaksin rõhutada üht P. Bourdieu mõtet. Teatud tüüpi käitumine antud juhul pärimisstrateegia elluviimine - võib uuritavas ühiskonnas esineda märkimisväärse statistilise regulaarsusega. Me ei peaks seda käsitlema kindla normina ja talupoegi normide täitjate või elluviijatena. Kohasem tundub lähenemisviis, mis peab materiaalsest elukeskkonnast ja kasvatusest tulenevat soodumuste süsteemi praktikat genereerivaks ja ühtlustavaks teguriks.39

Lõpetuseks pöörduksin tagasi artikli pealkirja juurde. "Selge meele ja targa mõistusega" on väljend testamendist, mis näitab, et testamendi tegija oli seejuures suuteline aru saama oma korraldustest - seda nõudis seadus. Kuid selles sõnastuses - sõna "tark" on sellises kontekstis erandlik - osutub ta kõnekainaks. Lahendamaks vastuolulisi ülesandeid: hoida talu elujõulisena, aga samas varustada kõik järeltulijad võimalikult hästi; ühendada eri põIvkondade aga ka õdede-vendade huvid, läks vaja päris palju "talupojatarkust". Pärimine oli kriitiline faas talupere arengus. Kui tarkust jagus, siis pere side maaga ei katkenud ja traditsioon selles talus jätkus. Lugedes testamente, näeme, kuidas selle faasi läbimine korraldati ja millised olid suhted maal (võib öelda ka maaga); kuidas inimesed korraldasid varalisi suhteid ja kuidas vara kujundas inimestevahelisi suhteid. Eelnevas on tähelepanu juhitud vaid osale testamentides sisalduvast informatsioonist, aga loodan, et õnnestus tõestada, et testamentides leidub etnoloogile huvipakkuvat ja näidata, et mõistmaks testamendis tehtud korraldusi, on vajalikud etnoloogia-alased teadmised.

Kirjandus

EAA = Eesti Ajalooarhiiv:

Fond 3690 - Tarvastu vallakohus

Fond 3760 - Viljandi kinnistusamet

Abrahams, Ray 1991. A place of their own: family farming in eastern Finland.
Cambridge: Cambridge University Press
Abriss der estnischen Volkskunde. 1964. Hrsg. H. Moora, A. Viires. Tallinn
Berkner, Lutz K. 1976. Inheritance, land tenure and peasant farnily structure: a German regional comparison. - Family and Inheritance. Rural Society in Western Europe 1200-1800. Ed. by J. Goody, J. Thirsk, E. P. Thompson. Cambridge: Cambridge University Press, pp. 71-95
Bourdieu, Pierre 1976 (1972). Marriage Strategies as Strategies of Social Reproduction. - Family and Society. Selections from the Annales. Economies, Socitis, Civilisations. Ed. by R. Foster, O. Ranum. Baltimore: The John Hopkins University Press, pp. 117-144
Cole, John W., Eric Wolf 1974. The Hidden Frontier.. Ecology and Ethnicity in an Alpine Valley. New York
Gaunt, David 1983. The property and kin relations of retired fanners in northern and central Europe. - Family forms in historic Europe. Ed. by. R. Wall, J. Robin, Peter Lwiett. Cambridge: Cambridge University, pp. 249-279
Goody, Jack 1974. Strategies of Heirship. - Comparative Studies in Society and History, XV, pp. 3-20
Goody, Jack 1976. Introduction. - Family and Inheritance. Rural Society in Western Europe 1200-1800. Ed. by J. Goody, J. Thirsk, E. P. Thompson. Cambridge: Cambridge University Press, pp. 1-9
Jung, A. 1913. Taga-Pärnu talurahva testamendid. - Eesti Kirjandus: 450-457
Löfgren, Orvar 1974. Family and Household among Scandinavian Peasants: An Exploratory Essay. - Ethnologia Scandinavica, pp. 17-52
Macfarlane, Alan 1986. Marriage and Love in England. Modes of Reproduction 1300-1840. Oxford: Basil Blackwell
Mitterauer, Michael, Reinhard Sieder 1982. Patriarchy to Partnership from Middle Ages to the Present. The European Family. Oxford: Basil Blackwell
Redfield, Robert 1967. The Social Organization of Tradition. - Peasant Society. A Reader. Ed. by. J. M. Potter, M. N. Diaz, G. M. Foster. Boston: Little, Brown and Company, pp. 25-34
Uluots, Jüri 1939. Talundite pärimine. - Õigus, Ik 322-327

***

Löfgren 1974: 17-18.
2 Abriss 1964: 219-220.
3 1913. aastast on A. Jungi sulest isegi spetsiaalne artikkel talurahva testamentidest, kuid seal on avaldatud vaid pool tosinat kommentaaridega testamenti.
4 Suuliste allikate all on siin lisaks etnoloogide poolt välitöödel kogutule mõeldud ka inimeste endi kirjapandut sh vastuseid neile saadetud küsimustikele.
5 Harvad pole näited, kus kirjutatakse, et N.N. andmetel oli hea põllumaa rendihind x vallas selline ja MM andmetel soldatikoha suurus selline jne. Probleemidest suulise materjali kasutatnisel tooksin välja sotsiaalse ja ajalise ebamäärasuse, sh eri ajastutest pärinevate (näiteks talude päriseksostmise eelsete ja järgsete) seisukohtade kokkusulamise.
6 Testament on seaduslikele nõuetele vastav isiku surmapuhune tahteavaldus oma varanduse kohta (võib sisaldada ka teistsuguseid korraldusi).
7 Käesolevas artiklis jääb materjali analüüs mitmel põhjusel "impressionistlikuks" - kogu massiiv ei ole (statistiliseks) töötluseks veel valmis ja artikkel ongi mõeldud eelkõige probleeme tõstatavana.
8 Eesti Ajalooarhiiv. F. 3690 - Tarvastu vallakohus, F. 3760 - Viljandi Kinnistusamet.
9 Oleks ju võimalik vaadelda testamentides kasutatud mõõtühikuid, kalendritähtpäevi, keelendeid jne.
10 Uurijad on toonud esile veelgi laiemaid võimalikke seoseid, naiteks pärimiskorralduseja industrialiseerimise vahel.
11 Goody 1976: 1 1.
12 Abrahams 1991: 73-74.
13 Berkner 1976: 72.
14 Tavadega tegelemisel tasub silmas pidada, et talupojaühiskonna kultuur ei ole autonoomne, vaid kujutab endast osakultuuri (Redfield 1967: 25 j).
15 Vt Cole, Wolf 1974: 175-205.
16 Abrahams 1991: 1 1 5.
17 Berkner 1976: 72.
18 Eestimaal 1856, Liivimaal 1849/1860, Saaremaal 1865.
19 Uluots 1939: 322.
20 Subsidiaarõigusena kohaldati vastavat maaõigust, vaadeldavas piirkonnas niisiis Liivimaa maaõigust.
21 Mainitud seadusi täiendasid või muutsid uued seadused, Liivimaa kubermanguvalitsuse patendid; olulisi korrektuure kohtukorraldusse tõi 1889. aasta kohtureform.
22 Vastavalt 1849./1860. aasta agraarseadusele jagati Liivimaa eramõisate maad: 1) mõisamaa: a) maksuvaba mõisamaa, b) maksukohustuslik mõisamaa ehk kvoodimaa; 2) talumaa.
23 Kihelkonnas tervikuna toimus talude müük erinevatel aegadel, kuna kroonumõisate osakaal oli suur. Seal osteti talud hiljem.
24 Paljud erinevused seadusandluses võivad ka osutuda ebaoluliseks ja eri paikkondade talupoegade käitumine siiski põhiliselt samaseks. SõItuvalt perspektiivist võivad Eesti-sisesed erinevused taiesti tühiseks muutuda.
25 Vt Goody 1973. Selline jutt "strateegiatest" võib targutamisena tunduda, kuid sõnastatud strateegiate kõrval eksisteerivad ka alateadlikud.
26 Mitmetel dokumentidel, sh testamentidel, ei ole "pealkirja".
27 See aeg võis, aga ei pruukinud olla kirja pandud.
28 Reeglina põhimõtteliselt samade tingimustega, kuid kuivemas "juriidilises" keeles ja detailivaesema. Mõnikord on viidatud testamendis tehtud korraldustele ja jäetakse need kordamata. Ühel juhtumil on selgelt öeldud, et see on ostu-müügi leping testamendi täitmiseks.
29 EAA. 3690-1-20: 45p. Tegelikult on peremehe vahetus pikk protsess. Oluline oli, kelle käes oli võim/autoriteet. See võis avalduda teatud tööde sooritamises, kohas söögilaua juures jne. See oli ka nii isikute kui talu identiteedi küsimus.
30 Näiteks pearahamaksust olid vabastatud üle 60 aasta vanused mitteperemehed.
31 Mitterauer 1982: 165-166.
32 Macfarlane 1986: 116. Vt ka Gaunt 1983.
33 Nende korralduste pikem käsitlus ilmub ERMi Aastaraamatus.
34 EAA. 3690-1-21: 5.
35 Materjal autori valduses
36 EAA. 3690-1-20: 92.
37 Löfgren 1974: 34
38 Vrd Abrahams 1991: 115.
39 Bourdieu 1976: 117-118.