Ene Kõresaar

Küsitlusleht on üks kasutatavamaid andmekogumise viise eesti etnoloogias. Küsitluslehe abil kujundatakse narratiivne allikakogum, mida iseloomustavad kindlad ruumilised, ajalised, vanuselised, soolised, sotsiaalsed, religioossed, etnilised jms tunnused. Viimaste kujundamine lähtub küsitluslehe eesmärkidest. Sama tähtis, kui mitte tähtsam, on küsitluslehe abil loodava allika kujundamisel küsimuste esitamise viis. On ju kirjaliku küsitluse näol tegemist andmete kogumise meetodiga, mida iseloomustab ruumiline distants. Seetõttu on saadud andmed n-ö lõplikud ning etnoloogil puudub võimalus neid jooksvalt kontrollida. Siinkohal püüan analüüsida küsitluslehe abil loodavat etnograafilist allikat konkreetse näite varal.

Küsitlusleht "Vaibad" valmis autoril 1993. aasta suvel. Selle eesmärk oli täpsustada andmeid kattevaiba valmistamise ja kasutamise kohta käesoleva sajandi esimesel poolel ning saada informatsiooni kattevaiba funktsioonist, selle muutustest ja kattevaibaga seonduvatest väärtushinnangutest. Mõneti kriitikavabalt K. Konsini samateemalist küsitluslehte (Vaibad. Küsimusleht nr 124. 1976) eeskujuna kasutades lähtusin küsimuste koostamisel rohkem sisulisest küljest, eesmärkide osalisest erinevusest. Seetõttu jäi küsimuste koostamise tehniline pool mõnevõrra unarusse. See tõdemus tähistab ka käesoleva artikli suunitlust. Suhtudes saadud materjali kriitiliselt, pidamata laekunud andmeid lõplikeks ja "eksimatuteks", langeb käesolevas artiklis põhiraskus küsitluslehe koostamise ja küsitluse läbiviimise metoodilistele vigadele. Puudutan ka neid tegureid, mis võivad vastamist küsitlejast sõltumatult mõjutada. Iseloomustades saadud materjali ning selle kasutatavust allikana, on suurem tähelepanu mõistetavalt selle väärtushinnangulisel aspektil. On ju hinnangute ja motiividega seonduv suhteliselt uus nähtus eesti esemeuurimises. Seetõttu puuduvad meil ka vajalikud praktilised kogemused.

Üldandmed

Küsitlusleht saadeti laiali septembris-novembris 1993. aastal 279 inimesele (kõik rahvuselt eestlased). 1993. aasta novembrist 1994. aasta märtsini laekusid vastused 145 inimeselt, s.o 52% küsitletutest, neist 114 olid naised, 31 mehed. Suur enamus vastas oma kogemuste ja tähelepanekute põhjal, ainult 16 kirjasaatjat küsitles teisi.

Informatsioon laekus ühtlaselt üle Eesti. Mõnevõrra rohkem vastuseid on Tallinnast ja Pärnu kihelkonnast, ka Laiuselt ja Türilt. Esindamata on Harjumaa lõunaosa (Rapla, Juuru, Hageri), Saaremaa lääneosa (Kihelkonna, Anseküla, Jämaja, Kärla), Hiiumaalt Reigi ja Pühalepa ning osa Tartumaast (Kambja, Võnnu, Äksi, Kodavere).

Vastanute keskmine vanus, mida alandas tunduvalt 26 Tihemetsa tehnikumi õpilase osavõtt, on 60 aastat. Muidu oleks keskmine vanus olnud 72 aastat (arvestatud 87 inimese põhjal), 29 inimest määratles end pensionärina, 3 vastanut enda kohta andmeid ei andnud. Niisiis puudub võrdlusmaterjal 30-50aastaste inimeste kohta. Kaudselt saab nende kohta andmeid 20aastastelt, kes kirjeldavad oma kodu, mille on loonud ja sisustanud nende vanemad.

Kui "head" on informandid?

Hinnates küsitluslehele vastanute "informatiivsust" James P. Spradley kriteeriumide järgi (1972: 47), võib välja tuua mitmeid aspekte, mis soodustasid või takistasid informatsiooni laekumist küsitlejast sõltumatult.

1. Kultuuri tundmine. Nimetatud kriteeriumi järgi tuleb laekunud materjali hinnata vanuselisest ja soolisest aspektist. Vanuselisest aspektist vaadatuna on mõistetav, et informatsioon kattevaiba valmistamise ja kasutamise võimaluste muutumisest viimasel aastakümnendil jäi kesiseks. Asjaolu, et vahendite nappusel, küllastusest või ajapuudusel ei võeta enam ette nii mahukat tööd nagu vaiba valmistamine, tingib huvi lahtumise selle tegevusala vastu nii kodus kui tutvusringkonnas.

31 mehest 6 küsitlesid naisi, ülejäänud vastasid oma kogemuste ja mälestuste põhjal. Arvestades, et kattevaiba muretsemine majapidamisse kuulus reeglina naise "kompetentsi" ning elamusisustuse sisemine struktuur on enamasti naise kujundatud, ei tulnud 25 vastaja suhteliselt fragmentaarne informatsioon üllatusena.

Soolisest ja vanuselisest aspektist vaadatuna õnnestusid küsimused kattevaiba kasutamisest kombestikus, eriti matustel. Tuleb rõhutada naiste suuremat "kompetentsust" ja tähelepanuvõimet matuste üksikasjade suhtes.1

2. Informandi valmisolek rääkida. Eeldades, et kõik vastajad seda valmisolekut tundsid, tuleks laekunud vastuste iseloomu võrrelda autori 1993. aasta välitööde tulemustega (sama küsitluslehe põhjal).2 Eelnevale valmisolekule vaatamata peab küsitluslehe puhul takistava tegurina rõhutama inimeste erinevaid võimeid end kirjalikult väljendada ning puuduvat võimalust küsitluse käigus küsimusi ümber formuleerida ja segaseid mõisteid täpsustada.3 Samas pole välitööintervjuude ja küsitluslehe kasutegur üksühene, vaid pigem keeruline ja individuaalselt erinev. Välitöökogemustele toetudes tuleb võrdluses siin analüüsitava materjaliga märkida küsitluslehe soodsat "poolanonüümset" iseloomu, mis teeb vastaja oma hinnangutes vabamaks.4

3. Vastuste mitteanalüütiline iseloom. Valdav osa informantidest on vastanud oma teadmistele ja kogemustele toetudes, kohandamata neid küsija eeldatava mõttemaailmaga ning tegemata analüütilise sisuga üldistusi, informatsiooni omalt poolt kommenteerides.5

Geograafiline aspekt

Vaid 1/5 vastanuist andis selgeid andmeid oma elukohamuutuste kohta. Andmete vähesuse tõttu on inimeste liikumist raske kaardistada. Esialgne6 analüüs näitas, et suurem liikumine on toimunud maakondade vahel, maakonnasisene liikumine on väiksem. Sootuks harvem on informant märkinud, millal ta elukohta vahetas. Seetõttu on nähtuste paigutamine kindlasse aegruumi raskendatud.7

Vanuseline aspekt

Vanuselisest aspektist hinnates on saadud aines sobiv eseme diakrooniliseks uurimiseks, mis oli küsitluslehe üks eesmärk. Kaasaja seisukohalt jääb allikmaterjal ühekülgseks, peegeldades üldjoontes ühe vanusegrupi väärtushinnanguid ja traditsioone. Selle taustal eristuvad teravalt 19-24aastaste vastajate seisukohad. Eeldusesse, et need kirjeldused esitavad ka nende vanemate, st keskealiste inimeste väärtushinnanguid, peab siiski suhtuma ettevaatlikult, kuna hinnangute segunemine võib interpreteerija viia eksijäreldustele.

Muud parameetrid

Ma ei esitanud küsimust vastaja haridustaseme, religiooni jms kohta. Laiaulatusliku, paljusid aspekte hõlmava uurimuse puhul on vajalik võimalikult paljude parameetrite olemasolu. Kuivõrd aga siinkohal on tegemist (väärtushinnangulises mõttes) pilootuuringuga, piirdusin kõige üldisemate andmetega.

Ülevaade materjalist

Andmete intepreteerimise võimalusi

Enne kui vaadelda materjali kasutamise võimalusi, tahaksin peatuda tunnusjoonel, mis kindlasti ei iseloomusta ainult neid andmeid.8 See on kogu teksti suur kontsentreeritus, mis annab tunnistust indiviidi ajatunnetuse eripärast ja info selektsioonist. Inimese mälu eripärast tingituna (Tulving 1994: 133-134, 140-150) unustatakse igapäevane ning sellega seotud emotsioonid, meelde jääb erakordne, inimest vapustavad kogemused ja teravad elamused, see, mis teatud ajamomendil on olnud väga tähtis. Inimene struktureerib oma aega nende elamuste põhjal (Tulving 1994: 154), mistõttu pikad ajavahemikud tema elust n-ö "kustutatakse", olgu teadlikult või mitte. Situatsioonis, kus etnoloog sunnib küsitletavat meenutama, võib inimene mingi talle tavalise ja ebaolulise sündmuse paigutada ajavahemikku, mis lähemal uurimisel vajab korrigeerimist. Siin vajab uurija teksti analüüsil täiendavaid allikaid, et saadud andmeid kontrollida. Iseloomulik on ka, et minevikku seletatakse oleviku kaudu, see moonutab ja selekteerib informatsiooni.9 Sama toimub tõenäoliselt ka kirjutamisel ning seetõttu praagitakse osa infost välja.

Ajaline piiritlemine

Informatsiooni laekumist takistas tuntavalt küsimustes 4, 11, 15, 19, 27 esitatud ajaline piiritlemine. Küsimustes kordus orienteeriva aastana 1940, arvestusega, et järgnevad sõjaolud ning hilisemad poliitilised ja majanduslikud muutused andsid tunda ka koduses majapidamises, esemete valmistamises, omandamises ja kasutamises. Küsimuste esitamisel ei osanud ma ette näha, et 1940. aasta mainimine selles kontekstis võiks tekitada tõrke küsimustele vastamisel. Ilmselt tulnuks kasutada määratlust "enne ja pärast sõda" vms. Teatud psühholoogiline tõrge moonutas informatsiooni tõenäoliselt nii olukorra ala- kui ülehindamise suunas (vt nt küsimus 27). Seda on raske täpselt kontrollida, sest perede majanduslik olukord on erinev ning muutused koduses majapidamises annavad aeglasemalt tunda, eriti maal.

Mõisted

Et paremini orienteeruda informandi tekstis, oli küsitluslehe algul esitatud küsimus eseme nimetusest kasutamisviisi järgi (küsimus 1). Arusaamatusi tekitas mõiste "vaip" kasutamine üldnimetusena. Põhjusi on raske välja tuua, kuid võib arvata, et argielus ei tähistata kattevaipu ühise nimega, sõna "vaip" tähistas ja tähistab kindla otstarbega eset. Võiks lisada, et nooremate vastajate hulgas nimetati "vaibaks" suuri põrandavaipu, voodikatteks kasutatavate kattevaipade hulka ei lugenud keegi magamisel pealevõetavat tekki.10

Vanemate inimeste vastustest ei saa välja lugeda eelistust sõna "vaip" kasutamises kindla kasutusalaga kattevaiba puhul. Alati oli lisatud viide eseme funktsioonile ("seinavaip", "põrandavaip").11

Kirjeldav ja funktsionaalne aspekt

Suur osa küsimustest (4, 10, 13, 14, 17, 24) nõudis pikemat kirjeldavat vastust. Vastused lähtusid väga erinevatest aspektidest, põhiliselt kirjeldati esemete värvust ja suurust, harvem võeti aluseks materjal või valmistamistehnika. Materjali kirjeldati tihti üldistavate omadussõnade abil, näiteks "tugevamast materjalist", "peenest lõngast" vms, kuna mustri kirjeldamisel piirduti vaid värvide loetlemisega (nt "punase-mustakirju vooditekk"). Täpsustavalt nimetati mustrilehti ja -ajakirju, mõned lisasid enamkasutatavate mustrite jooniseid. Vaatamata eranditele jäid küsitluslehe vastused kirjeldavast aspektist ebamääraseks ning annavab vähe lisa juba olemasolevale materjalile.12 Võiks arvata, et laekunud kirjelduste võrdlus näitab midagi vaiba koduse valmistamise tiheduse ja leviku kohta tänapäeva majapidamises, eeldades, et (eriti tehnoloogiliselt) täpsem kirjeldus on võimalik asjatundliku isiku puhul. See eeldus leidis üldjoontes kinnitust, kuid peab arvestama juba mainitud inimeste erinevat kirjeldamisvõimet, mistõttu ka käsitööoskajate vastused võivad jääda väheinformatiivseteks.

Suhteliselt raske oli saada vastust küsimusele miks/mis põhjusel ese valmistati või kasutusele võeti. Küll sai informatsiooni selle kohta, kuidas eseme materjal, tehnika ja ornament mõjutavad eseme kasutamist ja vastupidi ning kuidas eseme funktsioon aja jooksul muutub.

Andmed eseme funktsioonist on käsitletavad tõendeina tema kommunikatiivsusest. See tähendab vastust küsimusele, kas ese väljendab midagi tema kasutaja/valmistaja kohta.13

Mõningad näited: "...me kasutame seinavaipa märkide riputamiseks seinale14/veekausi kohal seinal15" ütleb midagi kasutaja hobide või elutingimuste kohta. Kui informant kirjeldab seinavaipu, päevatekke ja ku^setikatteid,16 mida ta kasutab pühapäeviti ja perekondlike pidupäevade puhul, siis ütleb see midagi selle kohta, kuidas inimene suhtub kodusse ja enda rolli selles. Eri materjalist, erinevate dekoratiivsete elementide ning materiaalse väärtusega põrandakatete kasutamine eri ruumides17 toob esile indiviidi eluruumide sisemise hierarhilise struktuuri.

Väärtushinnanguline aspekt

Väärtushinnanguliste küsimuste esitamine lähtus eeldusest, et iga ese, seotuna oma valmistamise ja kasutamise kontekstiga tähendab midagi valmistajale ja kasutajale, olgu mälestuste, isiklike läbielamiste kaudu, võrdluses naabritega vms. Tulemusi analüüsides tabasin end probleemilt, millega etnoloog ilmselt iga intervjuu, küsitlusega või muul moel kujunenud allika puhul kokku puutub - kuivõrd meie käsutuses olevad andmed peegeldavad inimeste tõelist normide ja väärtuste süsteemi ning kuivõrd on see uurija enda ettekujutuses tekkinud struktuur? Ilmselt on suhe emic-etic veel kaua aluseks uute meetodite tekkimisele (Harris 1968: 568-604; Burszta 1987: 14-20). Küsitluslehes lähtusin ma eeldusest, et eseme valmistamine ja kasutuselevõtt ei ole juhuslik, vaid nad alluvad indiviidi väärtustele ja normidele. Nende omaksvõtt ja järgimine on alateadlik ja enamasti endastmõistetav, mistõttu on seda verbaalselt raske väljendada. Seetõttu lisasin küsimustesse omapoolsed variandid, et vastamist lihtsustada.

Materjali läbivaatamisel selgus, et küsimuste esitamise viis oli vastamisel kõige tõsisemaks takistuseks. Variantide pakkumine küsimustes ennast ei õigustanud, sest see ei jätnud vastamisruumi ning pärast järelemõtlemist võis kõik variandid alla kriipsutada.18 Lisatud variandid oleks pidanud ära jätma, mis oleks ilmselt vähendanud vastuste arvu, kuid saadud materjal oleks olnud emilisem ja seetõttu informatiivsem, sest väärtuste valiku oleks vastaja teinud iseseisvalt.

Küsimuste 6, 12, 16, 26 formuleering "Mida Teie arvate..." oleks tulnud asendada küsimusega "Mida peeti/peetakse Teie kodukohas (teatud kattevaiba juures) kõige väärtuslikumaks/hinnatavamaks?". See oleks vastajale andnud enam kindlustunnet ning vabastanud ta "isiklikust vastutusest" kirjapandu eest.19 Nooremad olid oma vastustes enesekindlamad, arvustades ka teiste inimeste hoiakuid ja hinnanguid.

Otseste küsimuste kõrval sai väärtushinnangulist informatsiooni mujalt tekstist, kus inimene tõi välja enda jaoks olulisi aspekte. Muuhulgas olid väärtushinnangulised kombestiku põhjendused. Eriti puudutab see kattevaiba kasutamist matusekombestikus (küsimus 23), kus kirjeldati lahkunu soovil kirstu kaasa pandud teki väärtust selle omanikule.

Informatsioon kattevaiba osatähtsusest teiste elamusisustusesemetega võrreldes ei olnud küsitluslehe ettevalmistamisel taotluslik, kuid hilisemal analüüsil selgus selle hädavajalikkus. Enne konkreetsete väärtushinnangute uurimist olnuks vajalik tuvastada kattevaiba koht valmistaja väärtushinnangute süsteemis. Osaliselt on see siiski võimalik, analüüsides olukorda, kui informant on loonud perekonna, kodu, n-ö alustanud tühjalt kohalt. Kui vastaja nimetas, mis situatsioonis ja milleks ta kattevaipu muretses, on see oluline mõistmaks kattevaiba kohta elamusisustuse süsteemis.

Spontaanselt kirjelduste käigus antud hinnangud viitavad mõnelgi korral kattevaiba sisemisele funktsionaalsele struktureeritusele "esinduslikkuse" pintsiibil. Nii näiteks võrreldi päeva- või saaniteki esteetilisi omadusi sageli seinavaibaga, kirjeldati juhtumeid, kus algselt saanitekiks valmistatud kattevaipa ei hakatudki kasutama sel eesmärgil, vaid pandi seinale, kuna see oli "liiga ilus" jne.

Kokkuvõte

Materjali analüüsil selgusid küsitluslehe koostamisel tehtud metodoloogilised vead, mis tekitavad probleeme andmete representatiivsuse hindamisel. Veel kord leidis kinnitust vastuste sõltuvus küsimuste asetusest.20 Kuna teatav sõltuvus on ilmselt paratamatu, tuleb tähelepanu pöörata eelkõige sellele, et küsimused ei takistaks vastamist. Lähtudes käsitletavast küsitluslehest, peab rõhutama vajadust küsimusi lühendada ja konkretiseerida, lülitades sinna täiendavad punktid vastaja hariduse, religiooni, elukohavahetuste, elukutse, sissetulekute jms kohta.21 Nende andmete puudumine võib materjali hilisemal interpreteerimisel saada takistuseks.

Kui kattevaiba päritolu ja funktsiooni puudutava materjali esinduslikkuse kohta tõsisemaid vastuväiteid ei ole, siis väärtushinnanguliste küsimuste puhul ilmnes selgelt autori viga omapoolsete variantide esitamise näol. Seetõttu peab materjali suhtuma ettevaatlikult ning mitte ruttama järeldustega enne, kui on kontrollitud, mil määral on väärtushinnangulise informatsiooni puhul tegemist informandi enda tõekspidamistega ning kui suurt osa etendab selles küsitleja vahelesegamine.22 Olulist võrdlusmaterjali pakuvad ka mujal, teksti sees, avalduvad hinnangud, mistõttu materjali ühe osa mitterepresentatiivsus ei ole siiski üheseltvõetav. Kuna küsitluslehe "Vaibad" kaudu kujundatud allikaineses sulab eseme funktsioon enamasti kokku tema väärtusega, millega tihti on segunenud eseme päritolu, täiendab üks aspekt teist. Selle tulemusena on meie käsutuses arvestatav materjal, uurimaks kattevaiba sotsiaalset elu. Saadud informatsiooni põhjal on ese paigutatav tema valmistaja ja kasutaja mentaalsesse süsteemi, mis võimaldab meil heita pilk kultuuri laiemalt.

Kirjandus

Burszta, W. 1987. Subjective Reconstruction of Culture and the Emic-Etic Problem. - Ethnologia Polona. Vol. 13, pp. 14-20
Dammann, R. 1991. Die dialogische Praxis der Feldforschung. Der ethnographische Blick als Paradigma der Erkenntnisgewinnung. Frankfurt/New York: Campus
Harris, M. 1968. Emics, Etics, and the New Ethnography. - The Rise of Anthropological Theory. A History of Theories of Culture. New York: Thomas Y. Crowell Company, Inc, pp. 568-604
Holman, R. H. 1979. Clothing as Communication: An Empirical Investigation. - Advances in Consumer Research. Vol. VII, pp. 372-377
Jaago, T. ja K. "See olevat olnud..." Rahvaluulekeskne uurimus perekonnalugudest. (Õppevahendiks valmistatav käsikiri autorite valduses). ("It is Said to have been..." (A folkloric study of family stories. Manuscript of a study aid in the possession of the authors).)
Jeggle, U. 1983. Geheimnisse der Feldforschung. - Nixdorff, H., Hauschild, T. (Hrsg.). Europäische Ethnologie. Theorien- und Methodendiskussion aus ethnologischer und volkskundlicher Sicht. Berlin: Reimer, S. 187-204
Spradley, J. P., McCurdy, D. W. 1972. The Cultural Experience. Ethnography in Complex Society. Chicago, Palo Alto, Henley-on-Thames, Sydney: Science Research Associates, Inc.
Storå, N. 1968. Fragelistan - ett insamlingsmedel. - Fältarbetet. Synpunkter pa etno-folkloristisk fältforskning. Utgiven av Suomalaisen Kirjallisuuden Seura och Svenska Litteraturskapet i Finland. Helsingfors, s. 59-77
Tulving, E. 1994. Mälu (Memory). Tallinn: Kupar.
Vaibad. Eesti Rahva Muuseum. Küsimusleht nr. 124. (Coverings. Estonian National Museum. Questinnaire No 124). Tartu 1976. Koostaja Kalju Konsin (Compiled by Kalju Konsin).
Vaibad. Eesti Rahva Muuseum. Küsimusleht nr. 189. (Coverings. Estonian National Museum. Questionnaire No 189). Tartu 1993. Koostaja Ene Kõresaar (Compiled by Ene Kõresaar).

***

1 Et materjali sellelaadne iseloomustus ei rajane juhusel ja autori subjektiivsel arvamusel, tõendab mitmete erinevate uurijate välitööde praktika. U. Jeggle võtab selle kokku tõdemusega, et naised on parimad informaatorid surma, lastesse ja klatši puudutavate küsimuste alal (Jeggle 1983: 191).

2 Autori välitööde materjalid 1993. a Muhumaalt (ERMis köitmata kujul).

3 Küsitluslehe kui andmete kogumise meetodit kritiseerijad on probleemidele kirjalikus eneseväljenduses tihti omistanud põhiraskuse. Vt. Storå 1968: 63.

4 Siinkohal pole silmas peetud anonüümsust selles mõttes, nagu seda kasutavad sotsioloogid. Etnoloogil on vähe kasu vastustest, kui puuduvad võimalikult täpsed andmed vastajate kohta. Rõhutades küsitluslehe "poolanonüümsust", rõhutan väärtushinnanguliste ning majanduslikke võimalusi ja esemete säilitamist puudutavate küsimuste delikaatset iseloomu.

5 Seadmata kahtluse alla ERMi poolt korraldatavate muuseumi alaliste korrespondentide võistlustööde vajalikkust, tahab autor siinkohal siiski osutada mõjule, mida korduvate sellesisuliste tööde kirjutamine võib avaldada töötlemata, kommenteerimata materjali laekumisele muuseumi. Refereerides Nils Storåt, on kõige ebakindlamad informandid/vahendajad kodu-uurijad, kelle puhul kehtib risk, et kogutud informatsioon üldistatakse ja varustatakse kättesaadava kirjanduse põhjal "seletustega". Vt. ka Storå 1968: 63.

6 Kindlasti pilt elukohamuutustest täieneb, kui võtta appi tekstis esinevad juhuslikud andmed.

7 Taotledes suuremat täpsust, peab küsitluslehes (siinkohal analüüsitava näitel) loobuma mitmetimõistetavatest määratlustest "Teie kodukohas" või selle kasutamisel esitama vastava täpsustava nõude vastusteruumi ees instruktsioonis.

8 Mäletamise ja meenutamise iseärasusi perekonnapärimustes on käsitlenud näiteks Jaago, T. ja K. "See olevat olnud...". Rahvaluulekeskne uurimus perekonnalugudest. (Õppevahendiks valmistatav käsikiri autorite valduses).

9 Seepärast peab vastustes sisalduvatesse tagasiulatuvatesse hinnangutesse suhtuma ettevaatlikult ja kriitiliselt. Nt "Kõige esimene köögis olev seinavaip oli pesuriidele tikitud lihtsa joonistuse piirjooned sinise lõngaga [...] Niisugused olid tavalised siinsed esimesed seinavaibad, hiljem tulid juba väärtuslikumad vaibad" (Edgar L. (*1924), Harjumaa Kuusalu khk Viinistu k).

10 Segaduse võis põhjustada ka küsimuste formuleering. Küsimuste 14-16 võrdluses võib vastaja tõesti arvata, et hinnangut vajab ainult päevateki kasutamine.

11 Eriotstarbeliste kattevaipade rahvapärased nimetused kuni 20. sajandi II pooleni on kokku võetud E. Kõresaare diplomitöös "Eesti rahvapärane kattevaip". Tartu, 1994, lk 65-67 (käsikiri TÜ etnoloogia õppetoolis).

12 See ei vähenda aga saadud materjali väärtust allikana. Edaspidi näeme, et esemekirjeldusi võib kasutada ka eseme funktsiooni või esemega seotud väärtushinnangute uurimisel.

13 Head näidet eseme kommunikatiivse kasutamise kohta sotsiaalses süsteemis vt Holman 1979: 372-377.

14 Vt nt Karin M. (*1974), Pärnumaa Koonga v; Anne S. (* 1975), Ida-Virumaa Mäetaguse v.

15 Vt nt Erna T. (*1921), Tallinn.

16 Vt nt Selma O. (*1923), Jõgeva mk Saare v Kallivere k Kubja t.

17 Vt nt Ella K., Tudulinna (praegune elukoht Elva).

18 Etnoloogia tunneb tõsist puudust andmete kogumise metoodikast ja teooriast. Viimastel aastatel on taas kaalutud sellealast koostööd sotsioloogiaga (Dammann 1991) . Kindlasti annaks intervjuude läbiviimise ja küsitluslehe koostamise metoodikale olulist lisa ka tutvumine psühhomeetria teooriate ja meetoditega.

19 Ulla Johansen on juhtinud tähelepanu sellele, et vanemate inimeste puhul on otstarbekam kasutada kaudset kõneviisi.

20 Küsitluslehe kui andmekogumise meetodi kriitika ongi enamasti suunatud just sellele iseloomulikule joonele. Nii on informandid seotud küsimustega, mis ühtlasi juhivad vastaja mõttekäiku. Seetõttu on vastused mõjutatud sellest, kuidas küsimused on koostatud (Storå 1968: 62-63).

21 Samuti ei saa allahinnata laialisaadetava küsitluslehe visuaalse tähtsust ja mõju informatsiooni laekumisele. Lisaks küsimuste ülevaatlikule paigutusele peaksid punktid vastaja isiklike andmete jaoks ning instruktsioon olema visuaalselt selgelt eraldatud.

22 Kontrolliva meetodina võib kasutada uut, üldisema sisuga küsitluslehte (vt Storå 1968: 76) või süvaintervjuusid küsitluslehele vastanutega. Siinkohal peab tunnistama, et küsitleja segav roll ei ole väärtushinnngute uurimisel üheselt võetav. Segavaks võib nimetada juba üksnes küsimist ennast, tungimist küsitletava elu nendesse aspektidesse, mida pole teadvustatud või millest ei taheta rääkida. Seetõttu oleks uurija seisukohalt tulemusrikkam ning uuritava seisukohalt vähem häiriv kasutada kodeeritud küsimusi.

VAIBAD

1. Kuidas nimetatakse Teie kodukohas voodi-, seina-, põranda- ning kunagi saani, vankri, hobuse katteks kasutatud vaipu?

2. Kas Teie peres kasutatakse seinavaipu? Mis eesmärgil? (Kaitseb seina määrdumise eest, on ruumile ehteks vms.)

3. Millal Te võtsite kasutusele seinavaibad? Mis ajendil?

4. Kas alates 1940. aastast on Teie peres pidevalt kasutatud seinavaipu? Kui ei, siis millal ja miks võeti need kasutusele?

5. Millised on Teie pere seinavaibad? (Muster ja selle päritolu, tehnika, mõõdud vms.) Kas need on tüüpilised Teie kodukohas levinud seinavaibad?

6. Mis on Teie arvates seinavaiba juures kõige väärtuslikum? (Materjal, muster, kaitseb seina, kaunistab tuba, on mälestusese vms.)

7. Kas Teie kodukohas on levinud arvamus, et majas, kus on meheleminekueas tütreid, peab seinavaip (või mitu) kindlasti olema? Mis põhjusel see tingimus seatud oli?

8. Kas Teie peres kasutatakse põrandavaipu või -riideid? Mis eesmärgil? (Kaitse, ilu, soojus vms.)

9. Millal Te võtsite kasutusele põrandariided, -vaibad? Mis põhjusel?

10. Millised on Teie pere põrandariided, -vaibad? (Ostetud, ise kootud, muster, tehnika vms.) Kas need on tüüpilised Teie peres levinud põrandakatted?

11. Kas alates 1940. aastast on Teie peres pidevalt kasutatud põrandariideid või -vaipu? Kui ei, siis miks ja millal võeti need tarvitusele?

12. Mis on põrandavaiba, -riide juures Teie arvates kõige väärtuslikum? (Kaitset ja sooja tagavad omadused, ilu, materjal, muster vms.)

13. Millises ruumis ja millise paigutusega nimetatud vaibad Teie peres asuvad? Kas on erinevusi eri ruumides (elutuba, köök, esik jne) paiknevate põrandakatete materjalis, tegumoes, päritolus (ostetud, ise tehtud)?

14. Milliseid voodi - ja päevatekke Teie peres kasutatakse? Kas nad on tüüpilised Teie kodukohas tarvitusel olevad voodikatted?

15. Kas alates 1940. aastast on Teie peres pidevalt kasutatud voodi- ja eriti päevatekke? Kui ei, siis miks ja millal võeti need tarvitusele?

16. Mida Te voodikatete juures hindate enam, mida vähem? Miks? (Materjal, muster, kaitse, ilu, hind, omatehtud, ostetud.)

17. Milliseid vaipu Teie peres veel kasutatakse? Mis otstarve neil on?

18. Kas Teie peres on esinenud juhtumeid, kus teatud vaiba otstarve on mingil põhjusel muutunud? (Näiteks vooditekki on hakatud kasutama seinavaiba, sõidutekki vooditekina vms.)

19. Kas sõidutekki kasutati 1940. aastate teisel poolel?

20. Kas 1940.-1950. aastatel või hiljemgi on vaipu kasutatud maksevahendina (mingi asja omandamisel on see kas alati või mõnel juhul vahetatud muu hulgas ka vaipade/tekkide vastu)? Kas sellisele vaibale seati ka erilisi nõudeid ja tingimusi? Milliseid?

21. Kas Teie kodukohas oli/on tingimata nõudeks, et pruudi kaasavara hulgas peab olema tekk? Mis otstarve sel tekil oli? Kas kaasavaraks määratud tekile seati mingeid kindlaid nõudmisi (Materjal, muster, hulk, ise kootud, tellitud, ostetud, hind vms.)

22. Kas mäletate sõidu- või vooditeki, sõba või kasuka kasutamist pulmakommetes? Kuidas ja mis eesmärgil neid kasutati? Millal viimati?

23. Kas Teie kodukohas on tekke kasutatud kirstukatteks teel kalmistule või kirstu haudalaskmisel? Kuidas veel ja mis eesmärgil on tekke matusekommetes kasutatud? Millal viimati?

24. Milliseid tekke/vaipu olete ostnud või kavatsete osta? Milliseid nõudmisi Te ostu puhul vaibale esitate?

25. Kas olete ise tekke kudunud (tikkinud, heegeldanud vms)? Milline on Teie arvates töö raskusaste? Millist tegumoodi ja tehnikat Te eelistate? Miks?

26. Kas võtate/võtsite osa käsitööringi tööst? Milline on/oli vaipad osa seal valmistatavate esemete hulgas? Miks tegeldakse Teie arvates tekkide kudumisega? (Majaduslikult kasulik, võimalus oma oskusi ja teotahet rakendada, võimalus käia läbi inimestega, kellega seovad ühised huvid, väärtustatakse vaibakudumist kui osa esivanemate kultuurist vms.)

27. Millised on olnud vaibakudumise, tikkimise, heegeldamise, õmblemise võimalused alates 1940. aastast? (Materjali olemasolu, mustrite leidmise võimalus, ajakulu vms.) Kuidas Te tekkinud probleemid lahendanud olete?

28. Kas Teie peres, kodukohas või kohalikus käsitööringis valmistatud tekkide välisilmes või vaibakudumises üldse on 1980. aastate teisest poolest alates toimunud mingeid muudatusi? (On hakatud kasutama rohkem vanu rahvapäraseid mustreid, vaibakudumine on hoogustunud - paljud on just nüüd hakanud selle vastu huvi tundma, on tekkinud vaipade valmistamisega tegelevaid aktsiaseltse vms.) Mis on Teie arvates nende muudatuste põhjus? Milline on olnud olukord eelnevatel aastakümnetel?

29. Kas Te säilitate kodus enda või omaste vanu tekke (näiteks pulmavaipa)? Mis põhjusel? (Kallis mälestusese, nõudis omal ajal palju materjali ja vaeva, on hinnaline ka praegu.)