Saamid 1 - nimetused, asuala, arvikus, keel, ajalugu, elatusalad

Saamid 2 - toit, asulad ja ehitised, rõivad, pere ja ühiskond

Saamid 3 - usk, kirjandus

TOIT

Saamid on aastatuhandete vältel oma toidu saanud arktilisest loodusest, mis erinevatel Saamimaa aladel võib olla ootamatult rikkalik ja mitmekesine.

Varasematel aegadel sõltus saamide toimetulek jahiloomade hulgast. Kütiti nii metsikuid põhjapõtru, kopraid, põtru, metsa- ja veelinde kui karusid, oravaid, jäneseid, saarmaid ja hülgeid. Metsikute põhjapõtrade kõrval oli kuni peaaegu täieliku hävitamiseni tähtsaimaks jahiloomaks kobras.

Kindel koht saamide toidulaual oli kaladel, söödavatel taimedel ja marjadel ning suurematel lindudel ja linnumunadel. Eriti olulised olid lõhekalastus ja rabakanade püük, kuid ka murakate, mustikate, jõhvikate, pohlade ning sinikate korjamine. Metsamarju söödi ka põhjapõdrapiimaga segatuna, neid lisati suppidele ja putrudele. Murakaid keedeti talveks.

Kevadel varuti suur hulk kasemahla, mida kasutati ka suppide ja putrude valmistamiseks.

Kaladest tehti kalasuppi, kalu küpsetati vardas, kuivatati, soolati, hapendati ja külmutati. Kalarasva kasutati jahutoitude maitsestamiseks. Kalamarja keedeti ja soolati.

Põhjapõtrade kodustamise järel on suurel osal saamidest olnud peatoiduseks põhjapõdrasaadused – ära kasutati võimalikult suur osa loomast, valmistades erinevaid lihatoite, suppe ja vorste. Toitude valmistamiseks kasutati ka verd, rasva ja luuüdi. Põhjapõdraliha küpsetati vardas, praeti, keedeti, kuivatati ja suitsutati. Olulisteks saadusteks olid põhjapõdrapiim ning sellest valmistatud vadak, juust ning või (välja arvatud Koola poolsaarel, kus põhjapõtrade lüpsmist ei tuntud). Külmutades saadi nn jääpiim.

Suuremaarvulisel saami perel kulus äraelamiseks umbkaudu üks põhjapõder nädalas. Kui elatuti ainult põdrakasvatusest, pidi kari olema vähemalt kolmesajapealine. Põhjapõtru tapeti enamasti sügisest kevadtalveni. Jõulu- ja uusaasta paiku toimunud suurema põhjapõtrade veristamisega varuti kevadeks liha ja muid lihasaadusi.

Veekogude ääres elavate saamide peamiseks elatusalaks kujunes kalastamine, Põhja-Jäämere-äärsetel aladel ka vaala- ja hülgepüük. Uusasukatest naabritelt võtsid piimakarja- ja lambakasvatuse ning põllumajanduse üle peamiselt kalastajatest saamid. Suhteliselt hiljuti hakati kasvatama naereid, hiljem kartuleid.

Põhjapõdraliha vastu vahetati koduloomade saadusi, peamiselt veise- ja lambaliha. Kalastajatel oli omakorda võimalus kalade või murakate vastu põhjapõdratooteid vahetada.

Leiva aseainena oli muiste laialdaselt kasutusel männikoorealune männimähk, mida algul kuivatati, seejärel küpsetati sütel ja tambiti. Männimähk sobis segamiseks liha- ja kalasuppidesse ning pudru valmistamiseks koos kalarasvaga. Sellest küpsetati kakkusid või segati selle hulka jahu ja kalamarja, selle kasutamist toidus peeti tervislikuks.

Jahu kasutuselevõtmise järel hakati küpsetama hapendamata taignast kakkusid. Taignale võidi lisada põhjapõdra verd või aju. Valmistati ka muna- ja kalamarjakakkusid. Jahu lisati suppidele ja sellest tehti putru, kuid üldiselt kasutati jahu ja leiba vähe, peamiselt toituti lihast ja kalast.

Jahu, soola ja suhkrut osteti, samuti tubakat, mida tunti juba kakssada aastat tagasi. Umbes sada aastat tagasi hakkasid Skandinaavia saamid pruukima joogiks kohvi, idapoolsete saamide joogiks on olnud tee. Alkohol on olnud saamide nagu paljude teistegi arktiliste rahvaste ohtlik nõrkus. Skandinaavia aladel piirati alkoholi tarbimist juba 18. sajandil. Soomes kehtis saami aladel täielik kuiv seadus 20. sajandi algusest kuni 1930. aastateni. Skandinaavia saamide liigset alkoholitarbimist pidurdas lestadiuslaste pietistliku usulahu levik, mis alkoholipruukimise täielikult välistab.

Kuigi enamik saamidest elab tänapäeval samamoodi kui nende lõunapoolsed naabrid, on saamide toidulaual siiani olulised põhjapõdraliha, kalad ja metsamarjad.

Kõige varasemaks peavarjuks on tõenäoliselt olnud koopad. Koobastesse varjuti ka siis, kui halb ilm ootamatult üllatas, koopaid nimetati „hädakodadeks“. Kuid see polnud ainus võimalus ennast halva ilma eest kaitsta: näiteks pikakarvaliste soojade kasukatega varustatud põdrakarjused kaevasid talvel väljas ööbides lume sisse koopa, võttes katteriide või põdrasaani katuseks, või ööbisid põdrasaanis, kas kahe põhjapõdranaha vahel või paksu villase teki all.

Varasematest aegadest on saamide aladelt teateid maa-alustest kodadest, kust leiti peavarju röövlite eest varjudes ja sõjaajal. Selliste kodade kohad on säilinud koltasaamide aladel. Maa-aluse koja katus oli maapinnaga tasa või ulatus veidi maapinnast kõrgemale ning oli põdrasamblaga kaetud. Tunti ka suuremaid n-ö asulaid, kus keskse „koridori“ pikkus võis ulatuda 30 meetrini ja seinad olid kividega tugevdatud. Koridorist kahele poole olid vastamisi kaevatud väiksemad ruumid. Mõnes maa-aluses kojas elati kuni 17. sajandi lõpuni.

Maapealsetest ehitistest olid kõige lihtsamad vastamisi maasse pistetud ja pealt kokkupainutatud kase- või pajuokstest varjualused (miegar), mille peale laotati riidest kate. Madala varjualuse alla pugesid jahi- ja kalamehed sääserohkel ajal või saju korral. Lihtsalt sai valmistada ka hagudest koja, mis püstitati kolmnurksele alale, kust talvel tuli kõigepealt lumi ära kühveldada. Kokku pandi kolm harulise otsaga teivast. Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees. Koja üks külg jäi avatuks, seal süüdati lõke. Hagudest koda kasutasid metsamehed ja põdrakasvatajad, kui neil ei juhtunud kojakangast kaasas olema.

Koola poolsaarelt on teada, et lühiajalistes peatuspaikades võidi lihtne varje moodustada kahe jämedama puu alumistele okstele asetatud rõhtsast latist ja selle vastu kaldu maasse torgatud teivastest, mis kaeti kuuseokstega.

Riidega kaetud „poolkoja“ (laavvu-peälli, kovas-pielle) püstitamine sarnaneb hagudest koja ehitamisele, kuid teivastest karkass kaeti purjeriidega või kottidest õmmeldud kattega (varasemal ajal tohuga). Poolkoja lahtisele küljele tehti samuti lõke. „Poolkoda“ oli kala- ja jahimeeste, põdrakarjuste ja heinaliste eluase.

Kojakangaga kaetud püstkoda (laavvu, kovas) koosnes 7–12 (Koola poolsaarel 12–25) umbes kolme meetri pikkusest ridvast. Koja püstitamist alustati kolmest haralise otsaga ridvast, mis ülal üksteise vastu toetusid. Vähema arvu lattide puhul lisati neile üks sirge ritv, igasse vahesse kaks ritva ning lõpuks veel üks ritv ukse jaoks. Koja põrand oli pikuti 4–5 ja põigiti kuni neli sammu. Kividest nelinurkne või ümmargune tulease asus koja keskel. Koda kaeti kahe suure kangatükiga (kangamaterjali hangiti juba vähemalt rauaajast peale kaupmeestelt, varasemal ajal kaeti koda tõenäoliselt nahkadest kokkuõmmeldud katetega). Kojakangad tõmmati uksest kuni koja taguseni. Ülalt ulatusid need üksteise peale ning olid seotud sõrestiku ritvade külge. Koja katmiseks oli vaja kahte inimest, kes esiteks (ukse poole vaadates) parempoolse ja seejärel vasakpoolse katte teivastele peale viskasid. Ukse moodustas tavaliselt kottidest tehtud kate, millele olid lisatud põiklatid, kuid uks võis ka puududa, siis asendasid seda ukseava kohal üksteise peale tõmmatud kojakanga nurgad. Suuremasse kotta mahtus elama kuni kümme inimest. Kui inimesi oli rohkem, siis võidi koda suurendada, tõmmates kojalatte kaugemale. Kui kojalatid olid tehtud heast puust, võidi need edasi rännates kaasa võtta, muidu jäeti kord juba püstitatud kojasõrestik omale kohale (lähtudes tõdemusest, et „kord juba ehitatud asja ei hakka keegi lammutama“).

Nii püstkoja sisemuses kui koja lähemas ümbruses valitses väljakujunenud kord. Koja sisemus oli jaotatud kindlateks osadeks. Lävepakust koja tagaseinani olid laotatud kaks pikemat puud, nende vahel hoiti lõkkepuid. Kolde taga asus hoiukoht (poaššu), seal säilitati toiduvarusid ja majatarbeid. Koldetagust osa on peetud n-ö „puhtaks kohaks“, koolasaamid hoidsid seal ka pühasid esemeid, hilisemal ajal näiteks ikooni. Kolde asemel kasutasid koolasaamid hilisemal ajal suitsuavast välja ulatuva korstnaga raudahju.

Kahel pool tuleaset olid kohad, kus päeval istuti ja öösel magati (loaidu) ja mis kaeti suvel vaevakase okstega, talvel lehtpuuvitstega ja põdranahkadega. Oksi vahetati suvel iga päev, talvel kord nädalas. Tagumises vasakpoolses osas oli peremehe koht, tema vastas tagumises parempoolses osas istus perenaine koos väiksemate lastega. Peremehest järgmistena ukse pool olid vanemate laste ja vanainimeste kohad, uksele kõige lähemal elasid teenijad, peremehe poolel sulane ja perenaise poolel tüdruk. Inari põhjapõdrakasvatajate püstkojas võis jaotus olla järgmine: vasakul tagumises osas peremees ja perenaine, ukse pool nooremad lapsed, tagumises parempoolses osas suuremad lapsed, siis teenijad ja juhuslikud külalised. Kui kojas elas kaks peret, siis kuulus kummalegi perele üks pool kojast.

Magama heites võeti pea alla kotid, mis muidu kojapuude küljes rippusid, või olid patjadeks põdrakarvaga täidetud kotid. Peale võeti villased või lambanahksed tekid, põdrakarjustel olid kaasas purjekangast katted. Sügisest peale magati põdranahksetes kasukates ja kinnitamata paeltega nahkjalatsites. Nii kojas kui muudes magamispaikades võidi suvel sääskedest vabanemiseks ja talvel pakasega kasutada puuvillasest riidest õmmeldud sisemist „telki“, mis kinnitati katuse või lae külge ja tõmmati alumises osas pingule seinte ja püstiste puukeppide vahele.

Koja püstitamiseks kulus kahel mehel umbes veerand tundi. Samal ajal raiusid naised lõkkepuid. Kui meestel oli karja juures tegemist, püstitasid koja naised. Koda püüti püstitada lõunapoolsele samblikuga kattunud nõlvale, kus polnud kände ega kasvavaid puid. Lähedal pidi asuma oja või muu veevõtukoht; kui see jäätus, raiuti kirvega jäässe auk. Koda viidi üle teise kohta, kui põhjapõtradel lõppes toit või ei jätkunud enam küllaldaselt lõkkepuid. Koja taga vasakul pool tapeti loomi, vasakul asusid ka küttepuud ja sealt läks rada metsa küttepuude järele. Koja taga paremal olid prügihunnik ja käimlakoht, kuhu mehed läksid paremalt, naised vasakult poolt. Kojauksest paremal pool hoiti suuski ja põdrasaane.

Iseloomulik saami püstkoja variatsioon, mis muutis koja ruumikamaks, oli koda, mille ehitamiseks kasutati nelja kaardus jämedamat tugipuud, mis olid omavahel kolme õrre ja ühe põikpuuga ühendatud Tavaliselt ühendati tugipuud nööri või vitsaga kokku sidudes või puust tapiga. Tugipuudevahelistele õrtele ja põikpuudele toetusid viltuselt asetatud 15–17 lahtist kojaritva, mille vahele jäi võrdlemisi suur lahtine suitsuava. Koda kaeti suvel kangaga, talvine kate oli valmistatud villastest tekkidest. Kui soojemal ajal ei ulatunud kate päris maani, et suits paremini üles tõuseks, siis talvel asetati väljapoole kummulikeeratud kelgud ja katet paigal hoidvad kasepakud, sissepoole koja serva äärde suur hulk kotte ja kirste. Koja keskel asus kividest laotud tulease, mille kohal rippusid keedunõud.

Lahtivõetavast kojast vanemateks ehitisteks on peetud ühe koha peal püsivaid püstkodasid. Sellise koja ehituseks kulus samuti vähe aega ja neid võidi ehitada ajutisteks peavarjudeks kalapüügi või jahi ajaks. Igas järgmises peatuspaigas ehitati uus koda. Selliseid kodasid püstitati sarnaselt tavalise kojaga, kuid kaeti väljastpoolt mitte kanga, vaid tohu, kuusekoore või turbaga ning seda paigal hoidvate puutüvede ja hagudega. Koonusekujulise koja ülaosasse asetati paar põikpuud, nende vastu laoti umbes nelikümmend lõhestatud puutüve. Teiseks võimaluseks oli koja alumine osa katta turbaga, ülemine osa üksteise peale asetatud tohuga.

Maakojad, mis olid pindala poolest tavalisest kojast suuremad, võidi ehitada samuti, kasutades otstest kõveraid tugipuid. Maakoja alumine osa võis olla mulla- või kivivall, ülevalpool olid kas lõhestatud puutüved või toht, mis kaeti turbapätsidega ja mille peale asetati raskused. Maakoja põhi võis olla ümara või pikerguse põhiplaaniga, uksega esisein tahapoole kaldu ja muud seinad püstised. Koola poolsaare maakoja variandil võis sõrestik olla tugevdatud koja ülemises osas tugipuid ühendavate lattide ja põikpuudega ning lahtiste ritvadega koja ees ja taga; tugipuude ülaossa tehtud aukudest pandi läbi nn suitsupuu, mis tugipuud kokku sidus, koja põhi kaeti kuue- või seitsmenurkse laudadest põrandaga. Koja katteks kasutati laudu, kasetohtu ja mättaid. Koolasaamide maakojal oli varasemal ajal koja tagaseinas väiksem uks, mida peeti pühaks ja mida kasutasid mehed jahile või kalale minnes ja sealt tulles. Kahekümnenda sajandi alguses asendus see kalapõiega kaetud aknaga. Magamisasemeteks olid põrandale asetatud kuuse- ja kaseoksad ning neile laotatud põdranahad. Tuleaseme taga asuv „puhas koht“ oli koolasaamidel kolmest küljest laudäärisega ümbritsetud. Sealse koja sisemises jaotuses oli „puhtast kohast“ vasakul peremehe koht, tema kõrval istus perenaine koos väiksemate lastega, paremal tagumises osas elasid perekonna teised meesliikmed, ukse lähedal olid naiste kohad.

Ka Skandinaavia saamide maakodadel ja taredel on hilisemal ajal olnud vilgukivist või klaasist väikesed aknad, laudpõrand ning ukse kõrval saviga kokkuliidetud kividest laotud kolle või lahtine kamin, mille kohal oli lai, ülalt kitsenev ja katuseava kaudu väljuv maakividest korsten. Skandinaavia metsasaamide ja Koola poolsaare idaosa saamide juures võis maakoja sõrestik toetuda 4–6 ristpalgist koosnevale nelinurksele alumisele osale.

Siit oli vaid lühike samm üleni palkidest ehitatud kodadeni. Ka nende alumine osa koosnes nelinurkselt asetatud ristpalkidest, mille peale püstitati tugipuudele n-ö katus, mis koosnes madalamal püstiasetatud laudadest ja pealpool põigiti laudadest. Katuse keskele jäi umbes küünrapikkune suitsuava, mis pakase või tormi korral suleti laudadest luugi või puukoortega.

Nelinurkse palkidest koja edasiarendused olid kuus- ja kaheksanurksed palkkojad, mida esines kolta-, luule-, piite- ja kemisaamide juures ning mida on peetud hilisemaks nähtuseks, mis said mõjutusi naaberrahvaste ristpalkehitustest.

Väikeste ristpalkidest tarede ehitamise on saamid samuti üle võtnud naaberrahvastelt, ehitades neid juba 18. sajandist alates (Koola poolsaarel 19. sajandi teisest poolest). Madalates taredes elati enamasti talviti. Tare põrand oli varasemal ajal muldpõrand, hiljem laudpõrand. Sisustus oli lihtne: ukse kõrval nurgas asus kolle (lahtine kamin), tagumise seina ääres pink, selle kohal väike kahe poolega aken. Külgseinte ääres seisid lavatsid, kus istuti ja magati. Akna all võis seista laud, sisustusse kuulusid veel mõned kirstud ja järid ning kolde kõrval veenõu, mis talvel täideti lumega. Kolde kõrval võisid seista ka toidunõud, külgseintel olid riiulid ja varnad esemete jaoks. Hiljem kuulusid tare sisustusse ka sängid ja toolid. Taresse pidid ära mahtuma ka suuremaarvulised pered ja pakasega loomad (samas kojas või tares võis elada kaks peret). Lammastele leiti koht lavatsi all või ukse kõrval nurgas, kass võis samuti tares soojas elada; koera hoiti väljas tare nurga külge seotuna. Lambad võisid koha leida ka tare eesruumis, kui selline oli ehitatud.

Koola poolsaarel ehitati palktared tavaliselt talveküladesse. Sealse tare tagaseina ja koja vahel asus nagu kojaski „puhas koht“. Alates 19. sajandi lõpust hakkasid koolasaamid talveküladesse püstitama ka nn vene tare tüüpi elamuid. Need koosnesid kahest vaheseinaga eraldatud poolest – lahtise kaminaga tare-tüüpi ruumist ja vene ahjuga ruumist. Selline elamutüüp levis 20. sajandi esimesel veerandil kõigisse koolasaami küladesse ning on kaugemates külades tänapäevani kasutusel.

Inarisaamidel võisid tared asuda n-ö suve- ja talvepaikades, mille vahet oli paar kilomeetrit. Suvine elupaik asus kalapüügikoha lähedal, talvine elupaik valiti kohta, kus leidus piisavalt küttepuid.

Talupidamisega tegelevatel saamidel olid tare kõrvale rajatud majandusehitised: aidad, lehma- ja lambalaut, tall, küün heinte ja põdrasambliku jaoks, saun, puukuur ja käimla. Soome eeskujude järgi ehitatud saunad olid suhteliselt hiline nähtus. Suvel valmistati toitu õue peal asuvas väliköögis, milleks võidi kasutada katteta või kattega püstkojasõrestikku. Erinevad aidad asusid enamasti talvepaikades tarede juures, suvepaikades leidus rohkem varjualuseid.

Esimesed looduslikud säilituskohad olid allikad, kus hoiti põdra- ja linnuliha tagavara ning piimapütte. Kui põdraliha võeti allikast välja enne talve, siis kuivatati seda tuule käes. Tundrualadel hoiti põdraliha maasse või kivihunnikutesse kaevatud koobastes, mille sissekäik kaeti okste, liiva ja kividega. Kolta- ja inarisaamid kaevasid sügispaigas soolakala säilitamiseks kivide ja tohuga vooderdatud koopa, mis kaeti tohu, turba, puude ja kividega ning mis avati enne talvekülla siirdumist. Inarisaamidel võis maasse kaevatud panipaik olla vooderdatud paari ristpalkide reaga.

Lihtsaim võimalus kala, liha või loomanahka üles riputada oli puuoks. Näiteks võis kingaheinu, jalatseid ja riideid kuivatada kuivanud oksliku männi küljes. Teise samasuguse puu küljes kuivatati kalu ja võrkusid.

Hoiukohtadena kasutati mitmesuguseid raame, lavasid ja varjualuseid.

Suurimaks ristpalkehitiste eelseks ehitiseks olid koltasaamide suvepaikadesse ehitatud põhjapõtrade varjualused, kuhu põdrad said koguneda sääskede eest varjule ning mis koosnesid pealt lamedast katusest ja seintest, mis moodustusid kõrgete tugipuude ning põikpuude peale kaldu laotud puutüvedest. Ehitis kaeti pealt turbaga.

Varjualuste ehk nn katuste edasiarendus oli 4–6 küünra kõrguse kuivanud ja siledaks kooritud puutüve otsas asuv nelinurkne laudkatusega sammasait, milles säilitati sügiseti põdraliha. Kui sammasait asus elukoha lähedal, asetses ta madalama puutüve otsas, metsas oli puutüvi kõrgem. Aita pääseti redeli abil, mida metsas hoiti kõrvalises kohas. Sammasaidas säilitati põdraliha või kuivatatud liha ja kala ning nahku ja rõivaid.

Suuremad, madalamal asuvad 9–11 ristpalgi kõrgused sammasaidad võisid samuti toetuda kahele kuivanud kännule või puutüvele, mis oli ilmselt kõige algsem vorm, edaspidi ehitati sammasait neljale juurtega kännule, puutüvele või kivihunnikule. Luugiga kaetud ukseava võis mõnikord asetseda ka põranda keskel. Aidas hoiti võrkusid, nootasid ja muud vajaminevat: valjaid, nahku, rõivaid, kingaheinu, tohtusid, astjaid ja põdrasaane. Suvel võidi aidas ka magada. Erineva otstarbega aitasid võis majapidamises olla rohkesti: tavaliselt oli majapidamises vähemalt kaks aita – ühes säilitati toiduaineid, teises loomanahku ja rõivaid ning jalatseid. Kuid aitasid võis olla kuni kümme – näiteks eraldi aidad rõivastele, võrkudele, toiduainetele, jahule, lihale, kalale jne. Aida all hoiti põdrasarvi ja suvel põdrasaane ning regesid. Koltasaamid ehitasid Ida-Karjala eeskujul ka kahekorruselisi aitu, mille alumisel korrusel säilitati põdrasamblikku ja heina, ülemist osa kasutati teiste aitade kombel.

Talvekülade ehitised olid tugevamalt ja hoolikamalt püstitatud ning ainult neis leidus näiteks lambalautu ja heinaküüne.

Tänapäeval on saamidel vanadest elamuvormidest aktiivses kasutuses püstkojad, mida kaetakse enamasti presendiga, kuid erandjuhtudel ka näiteks läbipaistva kilega. Skandinaavias seisavad kojad maja õuel, olles pere kasutuses või kutsudes ligi turiste ja suveniiriostjaid. Nii Skandinaavia kui Koola poolsaare saamide jaoks on aga püstkoda ka kergesti püstitatav suveelamu ja hädavajalik peavari põhjapõdrakasvatajatele ning kalastajatele-jahipidajatele. Mõnel pool Koola poolsaarel kasutatakse kas ajutiselt või püsivalt ka tare tüüpi ehitisi.

Saami rõivaste vanimat kihistust esindavad nahast rõivad, mida tunti juba eelajaloolisel ajal. Tollal olid kõik rõivaesemed – särgid, püksid, peakatted, kindad ja jalatsid – valmistatud loomanahkadest. Rõivaste valmistamiseks kasutati nii parkimata kui ka pargitud ja pehmitatud põhjapõdranahka. Kasutati ka põdranahka ning hilisemal ajal lehma- ja lambanahka.

Põhjapõdranahast riietuse ja jalatsite valmistamisel kasutati nahk võimalikult täielikult ära. Ökonoomsus väljalõikamisel annab tunnistust aastatuhandete pikkusest kogemusest. Õmblemiseks kasutati luust nõela ja põhjapõdra selja- ja jalasoontest valmistatud niiti.

Rõivaste ja jalatsite õmblemine ning villast esemete valmistamine oli traditsiooniliselt naiste töö. Osavamad meistrid võisid oma kätetööd ka müüa ning sellest lisasissetulekut saada. Traditsiooniliste põhjapõdranahksete jalatsite valmistamine on saami naiste seas au sees tänapäevalgi. Kui Skandinaavia saamidel on säilinud varasemad madalad jalatsid, siis koolasaamide juures on praegusel ajal valdavaks saanud kõrgema säärega nahksaapad, mis on laenulist päritolu.

Väljastpoolt karvaseid jalatseid valmistati põhjapõdra peanahast või säärenahkadest. Põhjapõdra peanahast jalatsid (kalluh) olid suuremad ja soojemad ning paksemast nahast, argipäeva- ja tööjalatsid, mida kasutati ka suusatades ja pakaseliste ilmadega, põhjapõdra säärenahast jalatsid (nuhttoh) on pidulikumad või pehmemate ilmade jalanõud. Saami jalatsite iseloomulik tunnus on kitsad ülespoole painutatud ninad. Jalatseid valmistati ka põdra-, lehma- ja hülgenahast. Vettpidavaid parknahast jalatseid saadi neid tõrvates. Madalad jalatsid kinnitati sääre külge mitmevärviliste villasest lõngast paeltega. Suur tähtsus oli suvel suuremal hulgal tagavaruks varutud „kingaheintel“, mis hoidsid jalad kuivas ja soojas.

Kinnituspaelte peale tõmmati pikad säärised, mida valmistati nii parkimata kui pargitud nahast ning hiljem on valmistatud kalevist. Külma ilmaga kanti parknahast pükse riidest pükste peal ning kinnitati need sääriste külge. Kolta- ja koolasaamid kasutasid pükste külge kinnitatud pikemaid nahksaapaid (jiere),mis on tõenäoliselt samojeedi päritolu ja mis moodustasid omalaadsed saabaspüksid. Kangast õmmeldud püksid olid varem valgest või hallist, hilisemal ajal sinisest või mustast kalevist.

Põhjapõdra säärenahast valmistati ka kindad, mille sisse peideti kasuka varrukasuud. Kinnaste sees kanti enamasti samuti heinu, harvem kootud kindaid.

Uusasukatelt võeti juba varakult üle lammaste ja kitsede pidamine, mis võimaldas kasutada villa. Villasest lõngast kooti käpikuid, punuti ja kooti mitmevärvilisi paelu ja vöid.

Kootud kindaid on saamidele tuntud juba aastasadu. Neid kanti kaasas ka suvel, siis olid nad vöö vahel, kaunistatud randmepool allapoole. Oma lammaste villast saadud paksust lõngast kooti ka sukad-sokid, mis meestel ulatusid poole sääreni, naistel üle põlve. Villased sukad ja sokid asendasid osaliselt kingaheinu, mida siiski kanti jalatsites sokkidele lisaks.

Tähtis talvine rõivaese oli parkimata põhjapõdranahkadest pealiskasukas, mille karv oli väljapoole. See tõmmati üle pea selga nagu särk ja talle võidi vöö peale tõmmata. Pealiskasuka all kanti särki või põhjapõdravasika nahast aluskasukat, millel oli karv seespool. Aluskasuka peal võidi kanda ka kalevist jakki, naised võisid kasutada aluskasukat kleidi asemel.

Inarisaamidel oli suviseks pealetõmmatavaks rõivaks parknahast jakk, mida võiti kalarasvaga, et seda vettpidavaks muuta.

Varakamad mehed kasutasid pealiskasuka õlgade katmiseks karu-, ahmi- või põdravasikanahast katet, mis oli eriti omal kohal tuisuse ilmaga. Naistel oli sarnane riietusese kalevist. Hilisemal ajal asendati see keskaegsest Skandinaaviast Saamimaale levinud kalevist keebiga, mis oli varustatud kapuutsiga.

Naised võisid ümber kaela kanda „oravasabakaelust“, mis valmistati paarikümnest oravasabast.

Kangastest rõivaste valmistamine algas Saamimaal keskajal, kui kaupmeestelt saadi kalevit osta. Edaspidi kooti ja vanutati kalevit ise.

Kalevist meestejakke ja naistekleite õmmeldi väheste õmblustega lihtsa pontšolaadse lõike järgi sarnaselt pealiskasuka lõikele, mis on Euroopas kasutusel olnud juba eelajaloolisest ajast alates. Hilisemal ajal hakati lisama külgedele ja tagumisele tükile vahesiile, nii et alumine osa laienes tunduvalt. Meestel ulatus vöötamata jakk allapoole põlvi, vöötatud jakk tõmmati vöö kohale kergelt puhevile. Jaki põues kanti väikseid tarbeesemeid nagu suitsetamistarbed, niit ja nõel, köietükid või koguni pikksilm.

Naiste plisseeritud alläärega kleit ulatus poole sääreni (1970. aastatel on naiste kleidid mõnikord miniseeliku mõõtu olnud). Utsjoe vanemad naistekleidid on triibulisest kangast pruunikaspunase pihikuosaga. Kleite võidi külma ilmaga kanda kaks tükki pealekuti.

Kui varasemal ajal olid peamised värvid valge ja hall, siis rikkamatel võisid jakid-kleidi olla punased, sinised, pruunid või rohelised. 18. sajandil kaunistati naiste piduliku kleidi kaelus tina-, hõbe- või villase lõngaga, rinnaosa kaunistasid kuldsed või kullatud messingrõngad, hõbedased lehekujulised ehted ja hõbedased kerakesed või kellukesed, nii et naiste liikumist saatis pidev helin.

Jakke on kaunistatud ka mitmevärviliste kalevist õlatükkidega, ribade, siilude ja paeltega. Jakkide valmistamiseks on 20. sajandil kasutatud peamiselt tumesinist ja musta kalevit. Näiteks olid nii inarisaamide kui ka lõunasaamide meeste jakid ja naiste kleidid sageli mustast kalevist, sarnanedes kaunistuste ja lõike poolest põhjasaamide rõivastusele. Siiski pole need ehispaelte ja ehetega nii rikkalikult kaunistatud kui põhjasaami rahvarõivad. Lõunasaami jakke ja kleite iseloomustab metall-lõngadega kaunistatud rinnaesine esitükk ja kõrgem kaelus.

Kangast särki hakati kandma umbes 1880. aastatest alates.

Nii meeste kui naiste peakatted erinesid piirkonniti märgatavalt. 1820. aastateni oli meeste suviseks peakatteks ümmarguse põhjaga pottmüts või varrastel kootud müts, mille asemele tuli vildist müts. Talvine peakate oli varem tõenäoliselt karusnahkne.

Põhjasaami mehe peakatteks sai nii suvel kui talvel kantav kalevist nelinurkne „neljatuulemüts“, mis võis igas külaski erinev olla. Mütsi alaosa on karusnahast. „Neljatuulemütsi“ mudel pärineb Ida-Euroopast, kust see jõudis põhjasaamideni vene kaupmeeste ja meremeeste vahendusel 19. sajandil. Rootsi Saamimaal levinud sirmiga tuttmütsi algne vorm oli veelgi vanem, pärinedes keskajast.

Kolta- ja koolasaami meeste rõivaste juurde kuulus ainult talvel kantav pealt neljakandiline ning koheva karusnahast äärisega müts, mille kujunemist mõjutasid samuti Ida-Euroopa eeskujud.

Naiste varasemad peakatted olid lõuendist tanud või kurrutatud mütsid, mida kaunistati siidpaelte ja hõbelõngaga. Omapärane oli „sarvetanu“, millel oli umbes vaksakõrgune tugevasti etteulatuv ülaosa (selle moodustas mütsi sees olev nahast või puust tugi). Arvatavasti Skandinaavia algupära oleva „sarvetanu“ kasutamine lõppes 1870.–80. aastatel, kui levis lestadiusluse äratusliikumine ja jutlustajad kuulutasid „sarvetanu“ „kuradi sarveks“. Pärast „sarvetanu“ kadumist valmistati tanud mitmevärvilisest, tänapäeval peamiselt punasest kalevist, mis pealael meenutab kotti ja mille alumine osa on kurrutatud. Rootsi saamidel on tanu kaunistatud allservas pitsiga, Soome saamidel erivärviliste paeltega. Kaunistuspaelad valmistati varasemal ajal ise, hiljem osteti. Sõitude ajal kanti tanu peal veel teist, suuremat kalevist tanu, mille hiljem asendas villane kirju rätik.

Kolta- ja koolasaami naistel on veel 18. sajandi alguses olnud kasutusel pea kuju järgiv tanu, mida kaunistati siidi ja kullatud lõngadega. Hilisemal ajal on olnud kasutusel venemõjulised peakatted. Neiud kandsid viieteistkümnendast eluaastast alates kuni pulmadeni tohust alusel, punase kaleviga kaetud pärga (perevesk, pervesk), mis on tagant avatud ja paeltega kokkuseotud ning pärltikandi nööpide ja brokaadiga kaunistatud. Naine saab tanu (šamšad, samš) laulatusel. See on punasest kalevist, veidi etteulatuva ülaosaga ning rikkalikult kaunistatud geomeetrilise pärltikandi, portselannööpide ja kuld- ning hõbebrokaadiga. Lesed kandsid Karjala naiste peakatet meenutavat mütsi (pove(d)nik), mis oli tumedat, tavaliselt tumesinist värvi ja kaunistatud ainult pealael oleva lillelise hõbebrokaadiga. Naise- ja lesetanude peal võidi kanda venemõjulist mütsi (soarak), sõidu ajaks kaeti tanu punasest või sinisest kalevist ja rebasenahkse äärisega kõrvikmütsiga.

Põhjasaamide rõivastuse juurde kuulusid luust kaunistused ja hõbeehted. Luust ja hõbedast plaadikesi kasutati meeste laiade nahkvööde kaunistamiseks. Linna hõbeseppadelt telliti ehted: nii naistele kui meestele sõled jaki- ja kleidikaeluse kinnitamiseks, sõrmused ning hõbekaunistused meeste nahkvöödele. Naised võisid kanda ülestikku mitut hõbesõlge. Kui varasemal ajal järgiti hõbeehete valmistamisel keskajale ja renessansile iseloomulikke stiilijooni, siis aja jooksul hakkasid hõbesepad valmistama ehteid, mis vastasid saami tellijate maitsele, nii et saami hõbeehted on eristatavad näiteks Skandinaavia päritolu ehetest. Eriti populaarsed on läbi aegade olnud hõbesõrmused. Väikeste rõngastega kaunistatud hõbesõrmus oli pruudi kosjakink. Koola poolsaare saami naised kandsid sageli kõrvarõngaid, mida võidi kaunistada udusulgedega.

Kesk-Skandinaavia aladel elanud saamid kasutasid kaunistamiseks tinalõnga, mille valmistamise tehnikat tunti – tina oli „vaese mehe kuld“. Tina- ja hõbelõnga kasutati laialdaselt jakkide ja kleitide rinnaesiste, kaeluste, mütside, vööde ja nahkkottide kaunistamiseks.

Skandinaavia saami naisel rippusid vöö küljes tupes pussnuga ja vasest või sarvest loomamotiiviga kaunistatud rõngas ning selle küljes luust või vasest nõelakoda, käärid ja sooneniidid. Mehe vöö küljes rippus samuti pussnuga, kuid põhjapõdrakarjustel võis olla ka nõelakoda.

Naiste kostüümi juurde on hilisemal ajal kuulunud õlgadel kantav pikkade narmastega siidrätik, mida hoidis koos hõbesõlg. Meeste kalevist jaki kaelusest pidi samuti paistma väiksem villane või puuvillane rätik, mida kanti aasta läbi ning mille ühte nurka kasutati raha ja vajalike tarbeesemete hoidmiseks.

Värvide, lõigete, kaunistuste ja erinevate rõivaelementide põhjal võib kindlaks määrata, millisest piirkonnast ollakse pärit. Jõukate põhjapõdrakasvatajate jaoks muutusid riietus ja ehted rikkuse ja sotsiaalse staatuse märgiks. Riietuse põhjal otsustati selle kandja isikuomaduste üle: kas oli tegemist tagasihoidliku või uhkeldava inimesega, hoolsa või hooletuga.

Tänapäeval on põhjasaami meeste pidulik rõivastus enamasti traditsiooniline, kalevist või nahast. Naised on säilitanud traditsioonilise kleidilõike, kuid võivad endale lubada eksperimenteerimist erinevate materjalidega, valmistades kleite näiteks valgest siidist või rohelisest sametist. Suvel kannavad naised traditsioonilise lõikega kleite, mille materjaliks on väikesemustriline puuvillane kangas. Nagu varasematel aegadel on ka praegu Saamimaa moepealinnad Karasjok ja Kautokeino Põhja-Norras.

Koolasaamidel olid materjalidena alates 17. sajandist vene kaupmeeste kaudu kasutusele tulnud villane kalev, linane ja trükitud sits. Meeste riietuses leidsid koha venepärane kaftan ja riidest püksid. 1890. aastatest alates võtsid mehed üle tavalise euroopaliku riietuse. Põhjapõdrakasvatajate riietuses säilis siiski pealiskasukas ja aluskasukas. 19. sajandil toimunud komide ja neenetsite sisserändega hakkasid levima külgeõmmeldud kinnaste ja kapuutsiga vöötatud pealiskasukas, mis kaetakse pealetõmmatava puuvillriidest särgiga, ning värviliste kangaribadega kaunistatud kõrged karvasaapad.

Naiste riietuses asendas varasema põhjasaami naiste rõivastele sarnaneva kalevist kleidi tõenäoliselt karjalastelt üle võetud pihikseelik (sarafan), mille all käis valge pikkade käistega pluus. 20. sajandi algusest peale oli kasutusel väikesemustrilisest puuvillriidest pikkade käistega pluus ja seelik ning põll. Tänapäevane naiste rahvarõivas on kujunenud eelistavalt heledaks ja ühevärviliseks. Traditsioonilise lõikega pluusid ja seelikud on enamasti roosades, rohelistes, kollastes ja helesinistes toonides siidist. On tehtud katseid taastada varasemaid kalevist meestejakke ja naistekleite, valmistades neid tumesinisest kalevist. Pidulikel puhkudel on naistel säilinud pärltikandiga kaunistatud tanude, neidudel vähemal määral pärgade kandmine.

Kuni 16. sajandini jagunes Fennoskandia põhjaosa saami külakogukondadeks ehk siidadeks. Koola poolsaarel kestis siidasüsteem kuni 1920. aastateni. Jahi- ja korilusühiskonna aegadest pärinevat külakogukonda on peetud üldse vanimaks inimühiskonna põhjamaiste oludega kohanemise vormiks. Kogukonda kuuluvate inimeste arv oli suhteliselt väike, sinna kuulus keskmiselt umbes kümme peret, igas peres oli viis-kuus inimest.

Siida, mille piire märkisid teatud maamärgid nagu tundrud, mäed või veekogud, moodustas omavahel tihedalt seotud perede ja suguvõsade ühenduse. Siida majanduslikuks aluspõhjaks olid talle kuuluvad jahi- ja kalastuspaigad, mille külakoosolek või külavanem jaotas suguvõsadele ja peredele kasutamiseks. Siida liikmeid käsitleti kohtu-, maksu-, usu- ja abieluasjades ühtse tervikuna.

Siidade vahel olid täpselt kindlaksmääratud piirid, mis olid kõigile teada, kuigi neid polnud maastikule maha märgitud. Naabersiida alale ei mindud isegi põdrajahi ajal, kuid kokku leppides võisid paar-kolm kogukonda võtta ühiselt ette jahiretki. Kui jahiretke ajal juhtus, et saakloom põgenes naabrite maale, siis kuulus maaomanikule saagist teatud osa.

Iga siida keskus oli talveküla, kuhu koguneti külmaks ja pimedaks ajaks. Talvekülas toimus siida ühiskondlik elu. Sinna tulid papid ja misjonärid, kaupmehed, maksukogujad ja riigi ametimehed. Talvekülas kogunes ka külakoosolek (kodakärajad), kus otsustati siida tähtsamate asjade üle. Kirikud ehitati samuti talvekülasse.

Siidasüsteemi tekkimisele võis kaasa aidata vajadus korraldada ühiseid püügiretki põtrade ja kobraste püügiks. Ühist tegutsemist nõudis ka kevadine kalapüük ja rannaäärne vaalapüük. Varasemal ajal said kõik siida liikmed osa saagist, ka vanad, haiged, lapsed ja sellised pered, kellel polnud saata meest jahiretkele või kalapüügile, hiljem said teatud osa saagist need, kellel oli tõsine põhjus, miks neil ei olnud võimalik meest jahile saata. Laisad jäeti saagiosast ilma.

Varasema jahile spetsialiseerunud siidasüsteemi lagunemist 19. sajandi Skandinaavias mõjutasid uusasukate talupojakultuuri ja suurpõhjapõdrakasvatuse levik, samuti jahiloomade vähenemine ja 16. sajandil Jäämere rannikul elavnenud karusnahakaubandus. Koola poolsaarel säilisid siidad kõige kauem ja kõige algupärasemal kujul, kuna sealsete saamide poolrändav eluviis püsis suhteliselt kaua.

Pered elasid suurema osa aastast hajali oma suguvõsa maadel, mis enamasti asusid kalastuskohtade lähedal. Suguvõsa maad olid omakorda jaotatud perede kasutatavateks maadeks, mida võidi pärandada. Perede eraomandiks olid püünised, liikumisvahendid ja põhjapõdrad. Igal perel olid oma kevad-, suve- ja sügispaigad, mis olid valitud vastavalt kalade kudemisajale, jahiaegadele ja jahiloomade, hiljem põhjapõtrade liikumisele. Peatuspaiku võis olla ka rohkem, näiteks oli igal metsasaamide perel vähemalt kaks, kuid enamasti kolm kuni viis peatuspaika.

Koola poolsaare koltasaamide juures püsis külakoosoleku (norrös ehk sobbar) tähtsus kõige kauem. See tuli kokku kord aastas, mõne perekonnapea nõudmisel ka sagedamini. Külakoosolekul valiti oma esindajad kogu Koola poolsaare koosolekule, kus kord aastas koguti riigile minevat maksu ja lahendati küladevahelised tüliküsimused.

Skandinaavia saamidel kandis põhimõtteliselt samasugune nende elu korraldav institutsioon nimetust kodakärajad, mis tuli kokku umbes viis korda aastas.

Külakoosolekul esindas peret perekonnapea. Peremehe puudumise korral asendas teda lesknaine või täiskasvanud poeg. Isa või äia juures elavatel abielus poegadel puudus õigus koosolekust osa võtta.

Koosolekutel lahendasid suure autoriteediga vanemad peaaegu kõik tüliküsimused, üleastumisi karistati enamasti trahvidega (näiteks põhjapõdra varguse korral tuli kahjukannatajale kahju hüvitada, samuti trahviti võõrale maale elamaasumise või seal kalastamise eest). Raskete kuritegude lahendamine anti üle riigivõimu esindajatele (varasemal ajal võidi tapjaid ise surmanuhtlusega karistada või suuri põdravargaid külast lahkuma sundida). Külakoosolekul jaotas üheks kuni kolmeks aastaks valitud külavanem või vanemad siidale kuuluvad maad suguvõsade vahel. Jaotus sõltus suguvõsa suurusest ning maade jaotus võidi ümber vaadata, andes arvukamale suguvõsale suuremad maad ja kalastamiskohad ning piirates väiksemaarvuliste suguvõsade maakasutust. Enamasti oli siiski teada, millised maad ja veekogud teatud suguvõsale juba pikka aega kuulusid.

Koosolekul koguti makse ja otsustati küüdi korraldusse puutuvad küsimused, abielu või adopteerimise kaudu kogukonda uute liikmete vastuvõtmine ning kopra- ja kalapüügiga seonduvad probleemid.

Abielludes asusid pojad omaette elama, kuigi võidi jääda elama ka vanemate juurde. Kui vanemad pojad kodust lahkusid, pidi noorim poeg koju jääma ja vanemate eest hoolitseda. Abielludes said pojad teatud osa isa omandist ja ema kaasavarast. Ajapikku sai vanemast pojast perekonnapea, kuid noorim poeg päris isakodu ja puumärgi. On teada, et saamidel on olnud suurperesid, kus abiellunud vendade pered või isa ja täiskasvanud poegade-pojapoegade pered elasid koos, näiteks suuremas maakojas. Sageli võeti kasulasteks vaesemate sugulaste lapsi või võtsid vaderid orbude eest hoolitsemise oma hooleks.

Lapsed kuuletusid isale täielikult. Varasematel aegadel oli isal öelda viimane sõna laste abiellumise kohta. Isa suguvõsa peeti tähtsamaks, kuid abielluda oli näiteks koltasaamidel lubatud ainult ema suguvõsa liikmetega. Naiste asend perekonnas oli madalam, naised oli teatud mõttes „ostetud“. Siiski on alati olnud tugeva iseloomuga emandaid, kes on pereelu juhtimise oma kätte võtnud. Naiste abi töö juures on alati olnud hädavajalik ning seetõttu on naised üsnagi võrdsetena meeste kõrval seisnud. Eriti paistsid nii majandusliku kui muu sõltumatuse poolest silma suurte põhjapõdrakarjade jõukate omanike naised. Võrdselt meestega võisid nad omada raha, põhjapõtru ja liikumisvahendeid, kuid neil võis olla ka oma koer, püss, püünised, paat ja võrgud-noodad ning neile võis kuuluda pool kojast.

20. sajandi alguses kirjeldas N. Haruzin koolasaamide pereelu harmoonilisena, rõhutades eriti saami meeste armastust oma naise ja laste vastu. Kõrvalekaldeid tavalisest perekonnaelust peeti sedavõrd märkimisväärseiks, et selliseid inimesi kirjeldati nende kohta tehtud lauludes.

Tavaliselt kuulus lõviosa perekonna omandist peremehele (põhjapõdrad, püütud linnud, karusnahad), perenaisele kuulusid lambad ja kogu käsitööga seotud omand, riided, kingaheinad, tööriistad, võrgud, sööginõud ja kaasavaraks saadud esemed ning pulmakingid. Pulmakingiks võidi mõrsjale kinkida ka paar põhjapõtra. Pere omand märgiti peremehe puumärgiga. Isa kojast lahkudes tegi poeg isa puumärgile väikese lisanduse. Omandit tähistavateks märkideiks on põhjapõtrade märgid, millest kõrvamärke peetakse tähtsaimateks.

Jõukamates peredes olid tähtsateks pereliikmeteks sulased, kes olid mõnikord aastakümneid sama peremehe juures teenistuses. Kui sulane asutas pere, võis ta jääda peremehe naabrusse elama, hoida oma põhjapõtru peremehe karjas ja abistada karjatamisel.

Rikaste Skandinaavia saami põhjapõdrakasvatajate juures on täheldatud teatud seisusevahet, kus rikkaid peetakse ülemateks ja vaeseid ja palgalisi alamateks.

Samas on rikkad suurte põhjapõdrakarjade omanikud olnud abivalmid tuttavate ja eriti sugulaste suhtes ning abistanud vaeseid, varustades neid põhjapõdralihaga vastutasuks väikeste teenete eest või lastes neil pikemat aega enda juures elada. Kui vaesematel peredel oli nälg varuks, ei peetud võõra põhjapõdra tapmist toidu saamiseks kuriteoks, kui omanikule sellest teada anti. Rändava eluviisiga pered püüdsid turvata oma haigeid ja vanu pereliikmeid, tasudes nende hooldamise eest mõnes paikselt elavas peres.