Tartu 2002. 250 lk

Hind: 90.- EEK

SISUKORD

Monika Rauba. Ülevaade Eesti maapoliitikast 20. sajandil
Indrek Jääts. Töö kolhoosis. Oisu piirkond Järvamaal 1940. aastate lõpust 1960. aastate lõpuni
Heiki Pärdi. "Loomulike vajaduste" rahuldamise viisid Eestis 20. sajandi algupoolel
Piret Õunapuu. Ühe rahva kultuuri lõpp etnograafi silmade all. ERMi päästeekspeditsioonid rannarootslaste aladele 1940. aastal
Mare Piho. Petserimaa venelaste metallehted (16.-20. sajandil)
Svetlana Karm. Eesti Rahva Muuseumi udmurdi kogud
Art Leete. Märkmeid maastikutõlgendamisest põlisrahvastel
Eva Toulouze. Tartu põhjauuringute koolkond

Arvustused
Laur Vallikivi. Pilk põhjarahvastele läbi ajaloo
Aivar Jürgenson. Mälestuste diskrimineerimisest kultuuri abil

Ülevaated
Toivo Sikka. Eesti Rahva Muuseum 2001. aastal
Maris Jaagosild. Eesti Rahva Muuseumile 2001. aastal annetatud raamatud

In memoriam. Lembit Lepp

Saateks

Seekordne Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat kannab järjekorranumbrit 46 ning pakub taas huvilisele lugejale valiku kultuuriuurimusi. Käsitlemist leiab nii eesti kui soome-ugri, samuti Eesti alal või meie naabruses elavate teiste etniliste gruppide kultuuriga seonduv.

Mitmed kirjutised põhinevad ERMi kogudel, olgu nendeks siis esemed, käsikirjaline materjal või visuaalsed jäädvustused. Meie muuseumi rikkalike kogude tutvustamine avalikkusele on kahtlemata üks ERMi teadustöö olulisemaid eesmärke. Muuseum on jõudmas märkimisväärsete juubeliteni (2004. ja 2009. aastal), mistõttu tahaksime senisest rohkem tutvustada üht Eesti rikkaimat muuseumikogu. Leidmisrõõmu ja interpreteerimisvõimalusi seal jätkub.

Aastaraamatut sissejuhatav teema on Eesti 20. sajandi maaelu, millele keskendub kaks esimest artiklit. Autorid on sel teemal aastaraamatus varemgi kirjutanud. Monika Rauba on oma senises uurimistöös käsitlenud taasiseseisvunud Eesti taluelu – selle ärkamisprotsessi ja eksisteerimisraskusi. Nüüd annab ta ülevaate Eesti maapoliitika arengust 20. sajandi vältel. Keskendudes küll enim möödunud sajandi lõpukümnenditele, vaatleb ta põllumajanduses toimunut kogu sajandi jooksul, eristades siin nelja perioodi, mille iseloomustamiseks on kasutatud mõisteid talustamine, lahti-talustamine, taastalustamine ja farmeriseerimine.

 Indrek Jääts illustreerib eelnevat ülevaadet konkreetse näitega, jätkates maaelu vaatlemist Järvamaal, endise Nõukogude Eesti ühe edukama kolhoosi “Estonia” territooriumil. Seekord kirjeldab ta kohalike kolhooside esimest kahte aastakümmet tööeluga seotu kaudu. Artikkel annab mõningase pildi, kuidas väljendus põllumajanduse mehhaniseerimise areng töö- ja palgatingimuste muutumises, millega omakorda olid seotud muutused nii kolhoosiliikmete majanduslikus toimetulekus kui ka mentaliteedis.

Aastatel 1996–1999 teostati ERMis Eesti Teadusfondi projekti “Kodu kui kultuuritegur”. Heiki Pärdi kirjutis loomulike vajaduste rahuldamisest esindab kõnealuse projekti raames uuritud probleeme, pöörates tähelepanu eestlaste (rahva)kultuuri seni täiesti varjatud küljele. Lugeja tähelepanu tahaks juhtida huvitavale allikale, millel suuresti tugineb nii konkreetne artikkel kui üldse “puhtuse ja mustuse” teema, mille uurimisele autor viimasel ajal on keskendunud. See on ERMi käsikirjalise arhiivi osana eksisteeriv sanitaar-topograafiline arhiiv, mille sisukusele ja võimalustele kirjutaja viitab ning mis kindlasti vajaks etnoloogide-poolset tõsist läbitöötamist. Arhiivimaterjalid avavad meie ees huvitava pildi 1920. aastate Eestist.

Järgnevad kaks artiklit on välja kasvanud 2002. aastal ERMi traditsioonilisel aastakonverentsil peetud ettekannetest. Mõlemad keskenduvad meie lähinaabrite kultuuridele, mis on olnud rohkem või vähem tihedamates kontaktides ja vastasmõjudes. Sajandeid Eesti lääneosa rannikul ja saartel eksisteerinud rannarootsi minoriteedi kultuur lõppes järsult seoses Teise maailmasõjaga. Piret Õunapuu annab ülevaate kahest päästeekspeditsioonist, mida ERM korraldas 1940. aasta märtsis Pakri saartele ja juunis Osmussaarele, kust kohalikud elanikud enne Nõukogude sõjaväebaaside tulekut lahkusid. Neil ekspeditsioonidel koguti lahkujate mahajäävaid esemeid ning jäädvustati joonistel nende omapärast kultuuri. Aja- ja hetkedokumentidena muutuvad järjest hinnalisemateks fotod, mis on tehtud selle kultuurikoosluse mahajätmisest. Niimoodi traagikaga seotuna on ERMi jõudnud märkimisväärne osa meie rannarootsi kogust.

Mare Piho on pikka aega tegelnud setu kultuuri, eriti ehtekultuuri uurimisega. Seekord vaatleb ta setude naabrite, Petserimaal elavate venelaste traditsioonilist ehtekultuuri. Kirjutaja näitab selle ühisjooni kogu vene ehtekultuuriga, tuues ühtlasi esile tugeva ja rikkaliku setu ehtekultuuri mõjul vormunud eripärad.

Aastaraamatu artiklite osa lõpetab kaks soome-ugri-teemalist uurimust, mis erineval viisil käsitlevad kultuuri adekvaatsema vahendamise küsimusi.

Svetlana Karm annab põhjaliku analüüsiva ülevaate ERMi suurimast soome-ugri kogust – udmurdi kogust. Udmurdimaa on olnud muuseumi soome-ugri kultuuride alases kogumistöös esikohal, seetõttu on ka moodustunud kogu üks rikkalikumaid maailmas. Autor vaatleb kõiki (esemed, joonised, foto-, video ja käsikirjalised materjalid) kogusid. On eriti hinnatav, et kirjutaja on ühendanud endas kultuuri sees olija kompetentsuse ja museoloogi kriitilise pilgu kogutu kasutatavuse ja informatiivsuse hindamisel. Svetlana Karm tõstatab küsimusi (kogutu kvantiteedi-kvaliteedi suhe ja sellega seotud representatiivsus, kogu museoloogiline läbitöötatus: dokumenteerimine, kataloogimine, kogutud eset saatva info hulk), mis peaks eelkõige mõtlema panema ERMi töötajaid, kuid kahtlemata ka iga analüüsivat museoloogi.

Doktor Art Leete analüüs keskendub põlisrahvaste maastikutõlgendamisele. Autor osutab kahele erinevale viisile põliselanike teadmiste tõlgendamisel. Esimene neist põhineb eelkõige uurija (kui professionaali) interpretatsioonil, teine seevastu tugineb kultuurikandjate arusaamadele. Konkreetselt näitab Leete neid lähenemisi Lääne-Siberi põliselanike, eeskätt hantide teeleidmisoskusi analüüsides. Artikkel kajastab uurija otsinguid kultuurilise “teise” adekvaatsema vahendamise keerulisel teel.

Järgneva osa avab Tartu Ülikooli prantsuse keele õppejõu ja uralistika õppetooli doktorandi Eva Toulouze'i ülevaade 1990. aastatel Tartus kujunenud ja nüüdseks teadusmaastikul jõuliselt eristuvast põhjauuringute koolkonnast, millega kirjutaja isegi on tihedalt seotud.

Üheks selle koolkonna väljundiks on ka ERMi Sarjas ilmunud Art Leete monograafia “Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine”, mida lugejale tutvustab Laur Vallikivi.

Teine tutvustatav raamat on kogumik, mis valmis TÜ etnoloogia õppetooli juures teostatud projekti “Mälu kui kultuuritegur” raames oktoobris 2001 korraldatud konverentsi “Kultuur ja mälu” ettekannete põhjal. Raamatut lahkab Aivar Jürgenson.

Traditsiooniliselt sisaldab aastaraamat ülevaadet ERMi eelmise aasta tööst ning meie raamatukogusse lisandunud kirjandusest.

Taas on meie hulgast lahkunud inimene, kes on oma tööga andnud osa ERMi arengusse. Seekord on in memoriam pühendatud Lembit Lepale, meie kauaaegsele kunstnikule.

Toimetus loodab, et järjekordne aastaraamat pakub süvenejale sisukat lugemist. Tänusõnad kuuluvad kõigile, kelle kaasabil raamat on valminud.

Juuli 2002

Terje Anepaio