Etnoloogiline Tartu-uurimus

Anu Kannike

Eesti Rahva Muuseumi sari 4

Tartu 2002. 249 lk

Hind: 90.- EEK

Etnoloog Anu Kannikese monograafia käsitleb kodukujundust kui üht tänapäeva rahvakultuuri väljendusvormi. Autor analüüsib kodu loomist kui tegevust, milles peegeldub inimeste maailmavaade ning mille kaudu saab uurida kaasaegse argikultuuri rahvuslikku eripära.

Nii allikate kui analüüsimeetodite poolest kuulub uurimus etnoloogia valdkonda. Viimase tähtsaim eripära on keskendumine "tavalistele asjadele", sageli endastmõistetavaks peetavale igapäevaelule. Probleemiasetuselt ja teoreetiliselt baasilt on samas püütud traditsioonilise etnoloogia raame ületava interdistsiplinaarsuse poole. Autor mõistab kodukujundust kultuuriloomisena, mille tähenduse avamiseks on vaja jälgida ka ajaloolist ning ruumilis-semiootilist arengutelge.

Uurimuse baasiks on 177 intervjuud, mis tehti 1995-1999 tartlaste kodudes. Analüüs on inimkeskne, kasvades paljus välja informantide kasutatavaist mõistetest ning neile olulistest probleemidest. Eesti etnoloogias uudseid analüüsimeetodeid kasutades otsitakse vastuseid küsimustele, mille poolest erineb kodukujundus kui rahvakultuur professionaalsest ruumikujundusest; kuidas väljendub kodukujunduses moe ja traditsiooni suhe; millised arusaamad kodust on rahvusele ühised ning millised ühiskonnagrupiti erinevad.

Kodu kultuurianalüüsi tulemusena jõuab autor järeldusele, et eesti kultuuris traditsiooniliselt olulised kategooriad nagu loodusearmastus, individualism ja privaatsuseihalus on tänapäeva eestlase teadvuses jätkuvalt tihedalt seotud. Nende põimumine leiab konkreetse väljenduse koduideaalis ja -praktikas. Uurimuse tulemused lubavad ka väita, et vaatamata globaal- ja lokaalkultuuri üha tihedamatele kontaktidele on eraelu, kodu ja perekonna tasandil tänapäeva linnaeestlase maailmavaade suhteliselt alalhoidlik. Eneseväljenduse vormid ja võimalused on muutunud, kuid kodu on jätkuvalt privaatsuse, individuaalsuse ja turvalisuse loomise keskpunkt.