Aeg: 02.10.2009 – 10.01.2010
Kuraatorid: Andreas Kalkun ja Aapo Roselius
Kujundaja: Andrus Kalkun
Tutvu seto sügis 2009 eriprogrammiga ERMis

Näitus tutvustab Soome folkloristi Armas Otto Väisäneni ja kunstnike Alpo Sailo ja Carl Bengtsi 1922. aasta juunis toimunud uurimismatka Setomaale. Eesmärgiks oli fonograafi, fotoaparaadi, pintsli ja savi abil jäädvustada seto laulikuid ja nende laule. Soomlastele poseerisid ja laulsid kuulsad lauluemad Miko Ode, Martina Ir´o, Hilana Taarka ja Treiali Ode. Kohtumise tulemusena koguti ja loodi mitmekesine materjal, mis annab rikkalikku teavet seto laulust ja laulikutest, samas valgustab ka jäädvustajate ja jäädvustatavate suhteid. Näitusel on esmakordselt eksponeeritud välitöö tulemusena sündinud maalid ning nelja lauluema büstid, samuti saab kuulata lauluemade häält.

Väisänen, kellele oli 1922. aasta uurimismatk Setomaale juba neljas omataoline, oli Setomaad kaaslastele kirjeldanud kui Eesti Karjalat. Mõlemaid kunstnikke ühendas aga Karjala laulikute jumaldamine ning nii nähti antud uurimismatkas teatavat kohustust lauluemade jäädvustamiseks tulevaste põlvede tarvis.

Setomaa ja Karjala asend, ajalugu ja pärimuse rikkus muutis nende kohta käiva retoorika sarnaseks. Nii Setomaad kui Karjalat peeti vana ja väga väärtusliku pärimuse viimaseks varjupaigaks. Juba esimesed setode uurijad räägivad Setomaast kui elavast muuseumist või mineviku reservuaarist, paigast, kus mujalt ammu kadunud arhailine pärimus ja usund endiselt elavad.

19. sajandil usuti, et kõik rahvad „arenevad” ühtemoodi, läbides samu arenguetappe. Et rohkem teada Euroopa rahvaste esiajaloo kohta, mindi uurima kaugel ja lähedal elavaid „metsikuid” rahvaid. Ka Jakob Hurt uskus, et setod on sellised nagu eestlased paarisaja aasta eest, ning seetõttu muinasaja tundmiseks ülitähtsad.

Hurt selgitab, et setode uurimine on oluline, kuna see liivimaalaste hõimurahvas ja lähedane naaber pole eestlaste moodi „läbi ja lõhki kultuuriinimesed kahekümnendast sajandist ühes oma puuduste ja voorustega”, vaid on „vanamoodsad” ja „primitiivsed” ning säilitanud oma kultuuris palju ürgset.

Nii nagu Hurt, nii pöörasid ka soome uurijad oma peamise tähelepanu suulise vanavara korjamisele. Rahvaviisides ja -lauludes leiti „ürgne“ eest veel elavana.

Büstidest koopiate valmistamist toetasid Soome Suursaatkond Tallinnas ja Eesti Suursaatkond Helsingis.