Kuraator: Aino Miilmets
Kujundaja: Merike Tamm
Avatud: 2.09.2009 - 17.01.2010
Osale näituse raames avatud fotokonkursil "Pliiats pildil"
Toetajad: Tartu Linnavalitsus, Photopoint

Neli inimpõlve on Eesti lapsed pliiatsiga alustanud kirjutamise õppimist. Vaatamata interneti ja arvuti arengule käib see tänagi nii. Ka pliiats on aegade jooksul muutunud nii sisus kui vormis.  Hariliku pliiatsi sünnilugu ulatub aastasse 1350, kui kirjutusvahendina hakati kasutama plii- (siit ka pliiatsi nimi) ja hõbepulka. Grafiidimaardla avastamine Inglismaal jääb aastasse 1564.  Puuümbrisega grafiitpliiatsite tootmiseni jõuti alles 19. sajandi teisel poolel. Pliiatsi tööstusliku toomise rajajaks oli Saksa ettevõtja Lothar von Faber, kes esitas ka palvekirja 1874. aastal Riigipäevale kaubamärgi kaitse seaduse vastuvõtmiseks (pliiatsi võltsijate vastu!). Faberi pliiatsid on ühed esimesed kaubamärgiga kaitstud tooted Euroopas.

Eesti keeles on grafiitpliiatsi sünonüümiks harilik e. tavaline pliiats. Veider küll, et sellist võimsat vahendit, lausa võlukepikest, mille abil imesid võib korda saata, harilikuks nimetatakse?

Vaata ERRi uudisklippi näitusest

Tänane Patendibüroo Käosaar &  Co üks omanikest Jüri Käosaar märkas pliiatsit kogumisobjektina 1968. aastal. Neljakümne aastaga on tema kogusse jõudnud ligemale 12 000 pliiatsit. Vanim neist pärineb 19. sajandi lõpust. Tänu tema hobile võime vaadata ajas tagasi, mida kõike on inimene pliiatsiga teinud – erinevad suurused, kujud, otstarbed, sinna juurde kustukummid, pliiatsiteritajad  ja pliiatsikarbid.  Fantaasia ei ole tõesti piire seadnud. Nii on loodud aspiriini tablette sisaldavaid, šokolaadilõhnalisi, painduvaid, kraadiklaasiga või lükatiga pliiatseid.  Mõeldud on nii meestele kui naistele ja lastele – olgu nendeks siis vintpüss-, püstol-, daami-, samet-, bridžimängu, iseteritav, laste nimedega või leludega pliiatsid. Samuti on riikide, linnade, presidentide  ja firmade pliiatseid.

Pliiatsimaailm on põnev!

Kõike seda ja palju muud, mida huvipakkuv pliiatsite maailm on loonud, saate oma silmaga vaadata alates 2. septembrist Eesti Rahva Muuseumi Postimuuseumis Tartus (Rüütli 15) kuni  järgmise aasta 17. jaanuarini.  Samas on välja pandud haruldane Juliana Orihuela fotonäitus „Lápices“, mida esimest korda esitleti 28. aprillil 2009 Buenos Aireses Argentinas. Veel saavad näituse külastajad vaadata filmi pliiatsite tootmisest tänapäeval ja ka maailma suurima pliiatsi valmistamisest.

Näituse raames toimuvad teemakohased  üritused:                                                  
9. september – „Igal pliiatsil on oma lugu“. Jüri Käosaar räägib pliiatsikollektsioonist, konkursi „Pliiats pildil“ väljakuulutamine.
9. oktoober kl 10.45 –  „Minu kiri“ koomiksite joonistamine                            
12. november kl 14.00 – joonistusstuudio: kohal Ilmar Kruusimäe ja Albert Gulk
Detsember –  kirjutamise töötuba „Miks lapsed õpivad kirjutama pliiatsiga?“. Fotokonkursi kokkuvõte.
Jaanuar – pliiatsilaat „Pliiats taaskasutusse“
        
Huvitavaid fakte pliiatsist: Tänapäeva pliiatsi standardpikkus on 7 tolli (17,8 cm), mis võimaldab teha 56 km pikkuse joone või kirjutada umbes 45000 sõna ja teritada saab 17 korda. Pliiatsitera talub 26 Mpa (2,6 kg/m2) survet. Paraja suurusega puust saab teha  umbes 300 000 pliiatsit. Maailmas toodetakse igal aastal rohkem kui 14 biljonit pliiatsit, millega saaks ümber maakera tõmmata ringi 62 korda.

Lisainfo ERMi Postimuuseumi kohta www.erm.ee/postimuuseum

Pilt fotovõistlusest: "Alternatiiv"