Ülo Valk

Eesti Rahva Muuseumi sari 1

Tartu, 1998. 235 lk.

Kokkuvõte

Kuradi ilmumiskujude statistiline pingerida eesti rahvausus on järgmine:

antropomorfne (58,9%);
zoomorfne (20,8%);
saatürlikud jt fantastilised kujud (15,2%);
loodusvormid, esemed (4,4%);
ebamäärased kujud (0,7%).

See langeb kokku Gerda Grober-Glücki tulemusega, kes on analüüsinud saksa kuradimuistendeid Reinimaa piirkonnast. Ilmumisvormide pingerida neis on järgmine:

inimene;
loom;
saatüritüüp;
asi (Grober-Glück 1985/86: 110).
Samasugune on ka leedu usundiliste muistendite kuradi-ilmingute statistiline järgnevus (Vëlius 1987: 42–43). Niisiis avalduvad eesti rahvapärimuses samad seaduspärasused, mis mujal Euroopas. Kuradi puhul on see lausa ootuspärane, sest on ju tegemist mütoloogilise olendiga, kes kuulub olemuslikult ristiusu kultuurisfääri.

Kuradi välimust puudutavad põhikujutelmad on Eestis olnud üldtuntud ja üsna ühtlaselt levinud. On ju kurat ristiusu demonoloogia dominantolend. (Lokaalsetest erijoontest on märkimisväärne “sinine saks” Pärnu- ja Mulgimaal.) Kuidas seletada, et kuradile ainuomane saatürlik ilmumisvorm on suhteliselt harv? Miks on sellest räägitud vähem kui näiteks antropomorfsetest ja zoomorfsetest kujudest, kuigi kujutelma üldtuntuses pole kahtlust? Tõenäoliselt avaldub selles statistilises seaduspärasuses kuradimuistendite põhifunktsioon. Need polnud meelelahutuslikud tekstid (nagu näiteks muinasjutud rumalast vanapaganast), vaid pidid edastama tõepärast usundilist informatsiooni. Kristlikus rahvakultuuris ei ole kurat mitte ainult muinasjututegelane, vaid elav usukujutelm ja isegi kogetav reaalsus. Seepärast on kuradimuistendite puhul meelelahutuslikust küljest tähtsam usundilise informatsiooni edastamine. Võib arvata, et ka ilmumisvormide statistikas avaldub muistendite hoiatav funktsioon. Kuradi petlikult süütutele vormidele on rohkem tähelepanu pööratud, sest nende läbinägemine on raskem ja just nende eest on vaja hoiatada. Tõenäoliselt ongi neil põhjustel eriti sageli räägitud antropomorfsest ja zoomorfsest kuradist. Fantastilise vormi suhteliselt harv esinemine näib iseloomustavat muistendiz^anri üldse ega piirdu ainult eesti folklooriga. G. Grober-Glück märgib, et erinevalt arvukatest juhtumitest, kus kurat ilmub inim- või loomakujul, esineb üldtuntud sarvede, saba ja loomajalgadega saatürlik kurat saksa muistendites vaid üksikjuhtudel. Sagedamini on aga kirjeldatud üksikute saatürlike elemetidega – nt saba või kapjadega inimkuju (1985/86: 111–112). Ka leedu muistendites jääb eritunnustega, saba ja sarvedega kurat esinemissageduselt antropomorfse ja zoomorfse vormi järel tagasihoidlikule kolmandale kohale (Vëlius 1987: 42).

Kuradi inimlike ja loomakujuliste vormide rohkus annab tunnistust ka üleloomulike (või pigem – nõnda tõlgendatud) kogemuste tugevast faktilisest alusest. Kogetud saatürlik kuju oli siiski erakordne, eelkõige esines see suulises pärimuses. Tegelikult aset leidnud kohtumised kinnitasid kuradi loomulike kujude arvukust. On lihtne (pimedas) kohatud inimesele või loomale mõni traditsiooniline üleloomulik tunnus juurde mõelda või rääkida. Pealegi mõjus mõõdukas mahus fantastiline element jutus igati tõepäraselt.

Kuradi antropomorfse vormi rohkus vihjab ka deemonlike olendite usu tegelikele lähtekohtadele inimpsüühika süvakihtides. Alateadvuses varjatud destruktiivsed, hedonistlikud ja egoistlikud tungid on projitseeritud inimesest väljapoole temast sõltumatuks isikuliseks olendiks. Inimlikust kurjusest on saanud mütologiseeritud kurjus ja ometi on sedagi loomulikum kujutleda tavapärasel antropomorfsel moel. Ka Eestis populaarne vanasõna “Teine inimene on teisele kurat” osutab kaudselt kuradi inimlikule algupärale.

Kuradimuistendite kolm põhilist teemat ning probleemi on: 1) kuidas kuradit vältida, 2) kuidas teda ära tunda ja 3) kuidas teda tõrjuda. Esimene avaldub hoiatusmuistendites, mille põhiskeem on: norm – selle rikkumine (patt) – üleloomulik karistus (kurat ilmub moralistina). Suur hulk muistendites kirjeldatud kuradi ilmumisi on tegelikult inimese enda provotseeritud. Laitmatu elu hoiab hingevaenlase eemal. Kuradi äratundmise vajadus ilmneb arvukates lugudes, kus ta esineb “süütul” kujul. Tema teadlik või juhuslik tõrjumine (Jumalat nimetades, risti ette lüües, palvet lugedes) kui paljude muistendite lõppepisood on samuti orienteeritud reaalsetele elujuhtumitele. See on elementaarne enesekaitseõpetus, mida on vaja pidevalt korrata, kuna keegi ei tea, millal võib seda ootamatult tarvis minna. Nimetatud kristlikud tõrjevahendid on tähtsad ka profülaktilises mõttes kuradi eemalhoidmiseks, temaga kohtumise vältimiseks.

Põnev probleem on, millised seosed on kuradi välimuse, rolli ja esinemiskoha vahel, kuidas on ilmumiskujud seotud folkloorse teksti z^anri, süz^ee ja muistenditüübiga, samuti kogeja ja jutustaja isikuga. Kas ja kuidas on kuradi ilming ning muistendis kirjeldatud situatsioon omavahel sõltuvuses? Kas võib täheldada seoseid ilmumiskujude ning kuradi nimetuste vahel? Et anda sellistele küsimustele ammendav vastus, oleks muistendeid uurides vaja rakendada põhjalikku tekstianalüüsi meetodit ning võtta arvesse ka tekstiväliseid reaale (eelkõige andmeid jutustaja isiku kohta). Niimoodi, peaaegu et täppisteaduslikke meetodeid kasutades on allikmaterjali analüüsinud Juha Pentikäinen oma uurimuses Põhjamaade hukatud laste pärimuse kohta (“The Nordic Dead-Child Tradition” I. FFC no. 202. Helsinki, 1968). Pisut lihtsamat analüüsiskeemi soovitab Aino Laagus oma metodoloogiliselt igati heas artiklis “Situatsioonianalüüsist folkloristikas” (“Keel ja Kirjandus” nr 3, 1973). Igasugune täiuslikule põhjalikkusele pürgiv meetod on aga otstarbekas juhul, kui allikmaterjali hulk on piiratud. Vastasel korral kujuneks töö äärmiselt pikaaegseks ning vaevalt kaaluksid saavutatud tulemused üles kulutatud aega.

Usundilise muistendi sisuanalüüs võib olla kuitahes põhjalik, ometi jääb kõigi tekstis kirjeldatud ja varjatud komponentide registreerimine kättesaamatuks ideaaliks. Ikka jääb mõni aspekt märkamata, uurimiseks tükeldatud tekstis kaovad paljud nüansid. Seetõttu jääb vajadus aina originaali juurde tagasi pöörduda. Seda silmas pidades lisasin käesolevas töös kõigile näidetele allikaviited ja esitasin suhteliselt palju terviktekste.

Olgu siiski antud mõned esialgsed vastused ülal esitatud küsimustele. Torkab silma tendents, et saatürlikku kuradit ja fantastiliste tunnustega humanoidi on eriti palju kirjeldatud muistendites, kus ta ilmub moralistina oma hoiatavas ja karistavas rollis (nt “Kurat ja kaardimängijad”, “Kurat tantsupeol”). Suures osas on need rändmuistendid, kus kurat esineb genuiinselt kristlikul kujul. Muistendites, kus kurat seostub surma ning surnutega, valdab maskuliinne antropomorfne vorm. Surija hinge järele sõidab ta peamiselt (musta) mehena või härra kujul. Needsamad antropomorfsed ilmingud (isanda oma kaasa arvatud) valdavad laibaõgimise lugudes, kus kurat poeb surnu nahka.

On muistenditüüpe, kus kurat esineb stabiilselt aristokraatliku härrana. See vorm valdab juttudes, kus kurat pakub teekäijale küüti või tuleb sepa juurde hobuseid rautama. On väga tugev seos isanda kuju ning tõlla kui tema tüüpilise sõiduvahendi vahel. Arvukates muistendites, kus on kirjeldatud kuradite pidusid, valdavad samuti aristokraatsed kujud (härrad, prouad ja preilid), kuid nendega paralleelselt tihti ka saatürlikud vormid. Võiks arvata, et kurat härra kujul ei lähe sauna või rehte kolistama ega last varastama, kuid see äärmiselt populaarne ilming on tunginud isegi neisse situatsioonidesse. Samas torkab silma, et saatürlik vorm on siin võrdlemisi harv ja teisalt iseloomustab eriti saunas ja rehes ilmuvat kuradit äärmiselt suur varieeruvus. Palju on erinevaid zoomorfseid vorme. Pole kahtlust, et neis situatsioonides on kristlik kurat tõrjunud asendusolendina välja varasema sauna- ja rehehaldja või teisisõnu: need olendid on demoniseerunud, säilitades suures osas oma kunagised polümorfsed ilmumiskujud. Väga kirev on ka pikse eest põgeneva kuradi välimus: valdavad looma- ning inimkujud ning esineb esemeline vorm (kera). Samas on fantastiline ilming üsna haruldane. On ülimalt tõenäoline, et pikse ja kuradi opositsioon on eelkristlik. Just selles situatsioonis tasub otsida paganlikku kuradit ning tema vanimaid ilmumisvorme, mille hulka saatürlik kuju kui keskaegne laen kindlasti kuuluda ei saa. Kristlik kurat kodukäija rollis on rahvausundi tüüpiliselt luterlik joon. Sellist pseudokodukäijat võib ära tunda tema saatürlikest ja teistest deemonlikest eritunnustest (sarved, saba, kabjad, mustad või metallhambad jne). Poomislugudes on kuradi ilmumisvormid väga kirevad. See lubab arvata, et võib-olla on siingi osalt tegemist eelkristliku pärimusega, mis aegade jooksul on üha enam omandanud kristlikku värvingut.

Igatahes on selge, et kuradi ilmumiskuju sõltub muistenditüübist, ilmumiskohast ja kirjeldatud situatsioonist. Mõnikord on seos tugevam, mõnikord aga väga lõtv. Ka rahvapärimuse z^anr ning kirjeldatud ilmumisvormid on mõningal määral seotud. Uskumusteadetes valdab saatürlik kuju. Samas näib, et see z^anr oma vaba vormiga õhutab kogujates ning informantides fantaseerimislusti. Tihti kiputakse lisama väljamõeldud detaile ning kirjeldama kuradi ebatraditsioonilisi ilminguid tüüpiliste pähe. Kõige üksikasjalikumalt on fantastilise välimusega kuradit kirjeldatud memoraatides ja täiesti ootuspäraselt on nende hulgas ainukordseid nägemusi. Need erinevad paljuski muistendites kirjeldatud kujudest ning on liialt detailirohked, et võiksid rahvapärimuses püsima jääda või seda kuigivõrd mõjutada. Igatahes kinnitavad veel kaasajalgi üles kirjutatud kuradimemoraadid, et tegemist on olnud väga elava usukujutelmaga. Kuradist pole ainult räägitud, vaid teda on ka kohatud. Muistendites on kuradit kirjeldatud napimalt, kuid väga sageli on tõstetud esile vähemalt mõned silmatorkavad tunnused (riietus, vanus, deemonlikud jooned, värv jne). Võib arvata, et sellised detailid on vajalikud, et jutt tunduks konkreetsem ja usaldusväärsem. On ju muistendi põhifunktsioone tõepärase usundilise info edastamine ning usukujutelmade kinnistamine. Et muistendeid on üles kirjutatud kõige rohkem, loobki eelkõige see z^anr rahvapärimuse kuradi visuaalse üldpildi, tüüpilise eesti kuradi kuju. Esialgu võib vaid hüpoteesina välja pakkuda arvamuse, et muinasjuttudes kirjeldatud kurat on oma rahvausundi paralleelkujust mõnevõrra erinev – tema välimus on fantastilisem, eksootilisem ja ehk grotesksemgi. See on aga fiktsioon, mis ei kajasta usundilist reaalsust.

Kui võrrelda eesti nõiaprotsessidel ja mitu sajandit hilisemas folklooris kirjeldatud kuradit, ei torka silma suuri erinevusi. 17. sajandil tuntud kujutelm linnujalgadega kuradist on küll unustusse vajunud ja mõned teisedki ilmingud tunduvad uuema pärimuse taustal harukordsed, kuid üldpilt on sarnane. Pisut silmatorkavamad on erinevused muude usukujutelmade osas. Üldjoontes võib öelda, et 17. sajandi eesti kuradis avalduvad mitmed keskaegse demonoloogia stereotüüpkujutelmad, mis hilisemas pärimuses pole püsima jäänud (lähemalt vt Valk 1994, 1996b).

Kuradi nimetus, tema ilmumisaeg, kogeja ning jutustaja isik ei näi olevat ilmumiskujuga seotud. Et need aspektid jäid vaatluses tagaplaanile ja vääriksid eraldi käsitlust mujal, esitan siin vaid mõned üldised tähelepanekud. Analüüsitud pärimuses esineb üle 450 kuradi sünonüümi, millest suurem osa on juhuslikud ja vähelevinud. Vohab moesõna “vanapagan”, millega on tituleeritud üsna heterogeenseid mütoloogilisi olendeid. Võib arvata, et veel 19. sajandi algul eraldus kurat teistest üleloomulikest olenditest selgepiirilisemalt. Kaitsehaldjate ja loodusvaimude massiline kuradistumine toimus möödunud sajandi teisel poolel, mil kuradieufemism “vanapagan” levis üle Eesti (Viires 1989). Kõige sagedamini ilmub kurat pimedas ning öösel, mis on ka normaalse visuaalse taju piiratud võimaluste tõttu eriti tõenäoline üleloomulike läbielamiste aeg. Võimalik on kuradi ilmumine päeval, kusjuures eriti kriitiline aeg on keskpäev. (Mujal maailmas on tuntud erilisi keskpäevadeemoneid: ld daemon meridianum, heebrea-juudi Keteb Meriri, saksa Mittagsgespenst, slaavi poludnitsa). Kuradit võib kogeda igaüks, kuid eriti see, kes käitumisnormide rikkumisega tema ilmumist ise provotseerib. Kogejate hulgas näib mehi olevat enam kui naisi, kes olid koduste töödega rohkem seotud. Mehed olid liikuvamad ja viibisid tihti kodunt väljas (kuradi tavalised ilmumispaigad on mets ja öine maantee). Pealegi mängivad mehed eeldatavalt kaarte, joovad, vannuvad, käivad pühapäeviti kalal ja jahil, mida naised vaevalt et teevad. Kogejate hulgas on silmatorkavalt palju joobnuid ning kõrtsist tulijaid, kes on ühtaegu nii patustajad kui psüühiliselt altid nägemusteks ja meelepeteteks. Kuradist on jutustanud nii mehed kui naised, väga erinevate elualade, ametite ning sotsiaalsete kihtide esindajad. Tegemist on sellise üleloomuliku olendiga, kellega seotud rahvapärimus on üleüldise levikuga. Kui kotermannist räägivad meremehed ja metshaldjast need, kes oma töö või elukoha tõttu tihti metsas viibivad, siis kuradiga on tegemist igaühel.

Edasist võrdlevat uurimist väärib probleem üleloomuliku olendi ja tema ilmumisvormide vahekorrast. Saatürlik välimus näib olevat kuradile ainuomane. Kodukäijale on loomulik ilmuda inimesena oma surmaeelsel kujul. Pisuhänna tüüpilisi ilminguid on lendav tuline jutt. Stereotüüpse arvamuse kohaselt ilmub näkk naisena. Ometi on palju ilmumiskujusid, mida need ja teised üleloomulikud olendid omavahel jagavad. (Mõningal määral olen sellele eespool osutanud.) Siiski võib arvata, et lisaks ülalnimetatud tüüpkujudele on mütoloogilistele olenditele omistatud muidki eelistusi ilmumiskujude valikul. Kas ja kuidas erinevad näiteks kurat ja näkk, katkudeemon, puuk, kotermann, majavaim ja erinevad loodushaldjad? Et neile küsimustele vastata, oleks vaja analüüsida vastavaid olendeid kajastavat folkloori. Selline lähenemine võimaldaks saada ülevaate kogu pärimusest, lähtumata seejuures materjali etteantud temaatilisest liigitusest. Just niimoodi on pärimusaines paigutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi kartoteegis ja kahtlemata on see ka uurimistöö hõlbustamiseks kõige otstarbekam. Ometi võib igasugune etteantud skeem mõjuda kammitsevalt. Kui kogu materjalist on esialgne ülevaade olemas, on kergem minna edasi mõne üksiku muistenditüübi või kihelkonna pärimuse süvaanalüüsile. Sellest alustades jääks kontekst ähmaseks ning pilt võib tulla ühekülgne või isegi ekslik.

Väga oluline on arvestada rahvausundi laiemat konteksti rahvusvahelises ulatuses. Seni on ülearugi toonitatud eesti paralleele lähemate ja kaugemate soomeugrilastega ning Põhja-Euraasia väikerahvastega. Ometi võib samadele uskumustele ning muistenditele tihtipeale leida vasteid Lätis, Leedus,Skandinaavias ning mujal Euroopas. Eesti kuradimuistenditega seoses torkab silma omapärane joon – on päris mitmeid lugusid ja motiive, mis mujal seostuvad sootuks teiste olenditega. Vene rahvausus vahetavad ja varastavad lapsi ka metsavaimud (lez^ii), Skandinaavia ja keldi pärimuses haldjad ja trollid, leedu folklooris laumed, mitmel pool Euroopas peetakse seda kääbuste või nõidade harrastuseks (Pomerantseva A I 7; ML 5085; MI F. 321.1; F. 451.5.2.3; Kvideland, Sehmsdorf 1991: 45. 1–5; HDA IX: 845–848). Eesti folklooris tegeleb sellega kurat. Ta röövib muistendites inimesi ja tassib neid endaga kaasas, mistõttu need psüühiliselt imelikuks muutuvad (Aarne, Sagen no. 36). Skandinaavia pärimuses viivad inimesi ära teised üleloomulikud olendid, toimetavad neid mägedesse, põhjustades samalaadseid tagajärgi (Kvideland, Sehmsdorf 1991: 45.6). Eesti rahvausus teeb endale nähtamatuks tegevat küüntest kübarat kurat, kuid Skandinaaviamaadel seostub nähtamatuks tegev peakate haldjate ja trollidega (Kvideland, Sehmsdorf 1991: 47.18; ML 6050). Eesti muistendites abistab surelik ämmaemand kuradinaist, kuid mujal Euroopas on tegemist sünnitava haldja- või kääbusenaisega (Kvideland, Sehmsdorf 1991: 47.6; ML 5070; MI F. 372.1; F. 420.5.3.2; F. 451.5.5; Mac Cártaigh 1991). Meie rahvajuttudes mängib pillimees kuradite peol, aga vene folklooris ja mujalgi Põhja-Euroopas on räägitud samalaadsetest metshaldjate pidudest (Löfstedt 1993: 156). Ungari rahvapärimuses pidutsevad niimoodi nõiad (Pócs 1989: 45–47). Skandinaaviamaade folklooris narritab kütti nõid, kes on võtnud jänese kuju (Nildin-Wall, Wall 1993). Eesti pärimuses on see jänes aga kurat. Ühes muinasjutus, mis on tuntud norra, rootsi, taani ja leedu variantides, ei julge üleloomulik olend (troll) kutsest hoolimata tulla lapse ristsetele, kui seal öeldakse viibivat taevased jõud (Neitsi Maarja, Thor jt – AT 1165). Samalaadne eesti rahvajutt räägib kuradist, kes kardab ristsetele kutsutud pikset.

Kindlasti võiks näiteid tuua veelgi ja küllap on ka vastupidiseid juhtumeid, kus eesti muistendite haldjaid ja teisi olendeid asendavad mujal kuradid. Siiski on ilmne, et kuradi tähtsus teiste üleloomulike olendite seas on eesti rahvausus silmapaistev. Tundub, et pärimuse dominantolendina edestab ta mitme teise rahva kuradit, kelle koht on tagasihoidlikum. Ometi on need rahvad ristitud eestlastest varemgi.

Kui on tegemist sünkretistliku usundiga, on raske mõõta ühe või teise rahva kristlikkuse või paganlikkuse määra. On aga levinud arvamus, nagu oleks eesti rahvausund oma soomeugrilise algupäraga muu Euroopa taustal kuidagi eriliselt arhailine või paganlik. See ettekujutus näib olevat vale. Enam või vähem täpsed vasted eesti rahvausundi üleloomulikele olenditele on ka Skandinaavia ning Lääne-Euroopa folklooris. Nõidust, olmemaagiat, ennustamist ja looduseaustamist leiame nii siin kui seal. Ka kuradi kuju ühendab eesti pärimust Euroopa kristliku kultuurisfääriga, tehes seda tugevamini kui ükski teine alama mütoloogia olend. Käesolev uurimus eesti kuradist pole kaugeltki ammendav ja valgustab teemat peamiselt ühest aspektist. Ometi võib selle lõpetada tõdemusega, mil on ehk tähendus ka rahvausundi edasist uurimist kavandades: kuigi paljud ühisjooned seovad meid idapoolsete soomeugrilastega ja kogu Põhja-Euraasia kultuuriareaaliga, moodustab eesti rahvausk samas osa kristliku Euroopa rahvausust.